Võmmorski vana tsässon
Võmmorski vana tsässon on suvistepühi ehk nelipühi tsässon Setumaal, tänapäevase haldusjaotuse järgi Võmmorski külas Setomaa vallas. Suvistepühad ehk nelipühad on 50 päeva pärast ülestõusmispühi. Tsässon on ehitatud umbes 1911. aastal.
| Võmmorski vana tsässon | |
|---|---|
 Võmmorski vana tsässon | |
| Riik |
 Eesti |
| Asukoht |
Võmmorski küla Setomaa vald Võru maakond |
| Ehituse algus | 1911(?) |
| Ehituse lõpp | 1911(?) |
| Koordinaadid | 57° 49′ 48,4″ N, 27° 32′ 10,3″ E |
Üldandmed muuda
2010. aastal võeti hoone renoveerimiseks lahti ja paigutati varju alla. Dendrokronoloogilise uuringu põhjal on tõenäoline ehitusaeg umbes 1911. aasta (Läänelaid jt 2005), kuid 1926. aasta fotode põhjal võib väita, et laastukatus on kindlasti vanem kui 15 aastat. Hoone ei ole riikliku kaitse all.[1] Tsässon taastati 2013. aastal riikliku pühakodade programmi vahendite abil. Tsässona taastaja oli OÜ Katusõkatja.
Ehituslikud andmed muuda
Võmmorski vana tsässon on nelinurkse plaanilahendusega männipuidust viilkatusega ristpalkehitis, välismõõtudega 543 x 368 cm. Põhiosa on ruudukujuline (368 x 373 cm). Hoone palgid on nii seest kui ka väljast kirvega tahutud ja ühendatud puhasnurgaseotisega (tuulekeelega; kalasabatapp). Hoone on väike, sellel on üks siseruum (12 m2) ja väline varjualune (5 m2). Tsässona ees on lahtine postidele toetuv ja praegu piireteta eeskoda. Säilinud on eeskoja alumised kaks palgirida ja oletatavasti ka eeskoja põrand. Eeskoja otsaviilul on ülalt kolmas palk puudu. Seina kõrgus maapinnast sarikate ühenduskohani on 195 cm ja kõrgus katuseharjani 393 cm. 1974. aasta ekspeditsiooni märkmetes on kirjas, et hoone viilkatus on laastudest ja laudpõrand lagunenud (Kupp 1974i). Hoone seinad toetuvad nurkades ja palgirea keskel asuvatele maakividele. Nii lae- kui põrandaviimistlus on algupärane. Hoonel on kolm kividele toetuvat ümarpalgist pealt tahutud põrandatala. Nendele toetub saetud ja hööveldatud põrandalaudis laiusega 18–27 cm. Ukseava mõõt on 156 x 137 cm. 1974. aasta inventeeringu andmetel olid tsässona ukse mõõdud 1,40 m x 1,65 m, mis on küsitav, sest ava on praegu väiksem. Uks on olnud kinnitatud tenderpostidele*, lävepakuks on alumine seinapalgirida. 20. sajandi alguse fotol ei ole ukse välimus nähtav, kuid laius lubab oletada, et tegemist võis kunagi olla kahepoolse uksega. Teisel fotolt võib aimata väga laiadele tendripostidele toetuvat ühepoolset ust, mis ilmselt avanes sissepoole. 1974. aasta inventeerimisaktis on akna mõõtudena kirjas 50 x 70 cm. Märgitakse ka, et aken on laudadega kinni löödud, viimastel aastatel puudus aken üldse, alles on vaid lengid (Kupp 1974i). Avause mõõdud on 56 x 72 cm. Hoone välisilme ei ole 20. sajandi algusest pärit fotodega võrreldes palju muutunud. Tsässonale ei ole paigaldatud voodrilaudist. Vahetatud on katusekattematerjal ning kaduma on läinud kaks katusel paiknenud risti. Lagunenud on voodrilaudisest eeskoja piire, mis külgedelt oli kaetud kuni katuseviiluni ja eest peaaegu otsaviiluni, jättes vaid mõnekümne sentimeetrise vahe. Keskmiste tugipostide vahel oli puitlippidest väravaga sissepääsuava.[1]
Sisustus muuda
Tsässona sisustus on hävinud. Külgseinas on säilinud puidust liist, mis on toetanud tagaseinas paiknenud ikooniriiulit. Ühtegi pilti pole säilinud. Fr. R. Kreutzwaldi memoriaalmuuseumi ekspeditsiooni materjalides väidetakse, et ikooniruumis on sisustus hävinud ning ruumi nimetatakse kolikambriks (Kupp 1974i).[1]
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Võmmorski. Suvistepühi ehk Nelipühi (ka Troitsa või Püha Kolmainu) tsässon. - Jaanus Plaat, Arne Maasik. Õigeusu kirikud, kabelid ja kloostrid Eestis. Eesti Kunstiakadeemia. Tallinn 2011. Lk 910-915