Väinö Junus (vene Вейно Иванович Юнус; 1905 praeguse Leningradi oblasti Gattšina rajooni Pudosti valla Pokkise-Purskova küla – 15. november 1937 Leningrad) oli isuri keeleteadlane, kes lõi 1930. aastatel isuri kirjakeele.

Väinö Junus

Väinö Junus sündis isuri talupojaperes. Ta lõpetas Gattšina soome õpetajate tehnikumi ning töötas Karjalas ja Leningradi oblastis. Ta õppis Herzeni pedagoogikainstituudis ja lõpetas Leningradi ülikooli. Ta õppis aspirantuuris Nikolai Marri ja Dmitri Bubrihhi juures. Hiljem töötas ta Leningradi filoloogia, kirjanduse ja keeleteaduse instituudi (LIFLI) dotsendina, Hertzeni instituudi õpetajana ning keele ja mõtlemise instituudi uurijana.

1932. aastal koostas Junus koos Dubovi ja Lensuga isuri aabitsa, järgmistel aastatel kaks lugemikku ja 1936 isuri grammatika. Esimesed raamatud tuginesid Soikkola murdele, kuid 1936. aasta grammatikas oli ka Alam-Luuga murdele iseloomulikke vorme.

Lisaks keeleteadusele harrastas Junus ka kunsti. Ta illustreeris mitu raamatut.

Junus arreteeriti suure terrori ajal septembris 1937, mõisteti surma kontrrevolutsioonilises tegevuses ning hukati mahalaskmise teel.