Uusparempoolsus

Uusparempoolsus

Kui 1968. aastal hakkasid vasakpoolsete väljaastumised läbi kukkuma ja vaibuma, alustasid noored intellektuaalid uute alternatiivide otsimist – nii sai aluse uusparempoolsete liikumine. Neil pole ühtset keskust – ollakse koondunud erinevatesse klubidesse ja väljaannetesse. Kõige vanem prantsuse uusparempoolsete rühmadest on 1968. aastal tekkinud "Euroopa tsivilisatsiooni uurimise grupp“. Enamus uusparempoolsete ettevõtmisi on seotud kirjaniku Alain de Benoist' nimega.

Kultuur on uusparempoolsete jaoks kunstilis-kujunduslike, praktiliste teadmiste, filosoofiliste ja kõlbeliste väärtuste kogum, mis moodustab kultuuritraditsiooni. See tähendab ka omakorda järkjärgulist eemaldumist loodusest. Kuna inimesele peab olema kultuur loodusest esmasem, on ajalugu tähtsam bioloogiast. Benoist ei väsi kordamast: inimene on ajalooline olevus, kelle ajaloolisus on pandud paika tema kultuuri poolt, kultuur ise evolutsioneerub pidevalt.

Uusparempoolsete põhiseisukohtadeks võib eelkõige pidada radikaalsete ühiskondlike ümberkorralduste eitamist (eriti ollakse revolutsiooni vastu). Teiseks peavad nad majanduselus tähtsaks vaba konkurentsi - riik sekkugu majandusse võimalikult vähe. Kolmandaks arvavad nad, et inimesed on oma intellektuaalsete võimete poolest erinevad ja seda juba pärilikult. Neljandaks tuleb uute väärtuste otsingul pöörduda puritanismi, kristluse või Antiik-Kreeka poole. Inimkonna päästjaiks kuulutatakse Sokratest või Kristust. Välispoliitikas peab toetama sõjalise üleoleku ja jõu ideoloogiat.