Uus induktsioonimõistatus

"Uus induktsioonimõistatus" on kolmas peatükk ameerika filosoofi Nelson Goodmani teadusfilosoofilisest raamatust "Fakt, fiktsioon ja ennustus", mis avaldati kirjastuses Athlon Press 1954. aastal.

Vana induktsiooniprobleem ja selle hajutamine

Goodman esitab Hume’i sõnastatud (vana) induktsiooniprobleemi kui küsimuse teaduslike hüpoteeside kehtivusest. Kuivõrd ennustusi tehakse sündmuste kohta, mida veel ei ole vaadeldud, samal ajal aga puudub loogiliselt paratamatu seos juba vaadeldud ja veel vaatlemata sündmuste vahel, tekib küsimus, kuidas tehtavaid ennustusi õigustada. Deduktiivset loogikat selleks kasutada ei saa, sest deduktiivsed reeglid ei luba järeldada tulevikusündmuste kohta tehtavaid ennustusi minevikus tehtud vaatlustest.

Hume’i vastus oli, et meie vaatlused selle kohta, kuidas ühele sündmusele järgneb reeglipäraselt mingi teine sündmus, tekitavad inimmõistuses arusaama reeglipärasusest, mis muutub harjumuseks seostada üks kindel sündmus mingi teise kindla sündmusega. Ennustused, mida teeme tulevikus aset leidvate sündmuste kohta, põhinevad seega harjumusel, mitte teadmisel.

Goodman võtab Hume’i vastust tõsiselt. Ta lükkab tagasi teiste filosoofide vastuväited, mille kohaselt käsitleb Hume kõigest ennustuste lähtekohta, mitte nende õigustust. Goodman leiab, et Hume räägib millestki põhjapanevamast. Selle näitlikustamiseks küsib ta, kuidas me õigustame mitteinduktiivset järeldamist ehk deduktsiooni. Deduktiivsete järelduste kehtivust õigustab nende vastavus üldistele deduktiivse tuletamise reeglitele. Kui argument on reeglitega kooskõlas, siis kehtib ta ka juhul, kui järeldus on juhtumisi väär, ning ka vastupidi: kui väide on reegliga vastuolus, siis on ta väär olenemata sellest, kas järeldus on tõene või mitte. Deduktiivset järeldust ei õigusta seega mitte need faktid, mille kohta ta käib, vaid järelduse vastavus reeglitele. Sarnaselt tuleb ka induktiivse ennustuse õigustamiseks näidata eelkõige seda, et see vastab induktiivse tuletamise üldistele reeglitele.

Deduktiivse tuletamise reegleid omakorda õigustab see, kas me kiidame konkreetse deduktiivse järelduse heaks või mitte. Kui vaja, siis teeme reeglites ka muudatusi. See näib tsirkulaarsena, kuid vastab tegelikule praktikale, mille käigus reeglid ja tuletuskäigud viiakse omavahel vastavusse. Samamoodi on see ka induktsiooni puhul. Seega sulandub induktsiooniprobleem Goodmani arvates deduktsiooni õigustuse probleemiga ühte ning kuigi Hume oli harjumuse rolli rõhutamisega õigel teel, on probleem tegelikult veel keerulisem, kui ta arvas.

Uus induktsiooniprobleem

Induktsiooni õigustamise küsimus on Goodmani jaoks seega käsitletav üldistuste kinnitamise probleemina. Kinnitamine ei puuduta aga õigustamist, vaid seda, millistel juhtudel täpselt saame me kindlalt väita, et tõendid väiteid kinnitavad. “Induktsiooniprobleem ei ole mitte probleem, kuidas tõestada, mis vahe on kehtivatel ja mittekehtivatel ennustustel, vaid probleem, kuidas seda vahet määratleda.”

Hume'i vastus oli Goodmani arvates ekslik selle poolest, et me ei moodusta harjumuse põhjal ennustusi mitte kõikide sündmustevaheliste seoste kohta, mida me vaatleme, vaid ainult mõnede kohta, nimelt nende kohta, mis on seadusesarnased. Uus induktsioonimõistatus põhineb meie võimel teha vahet seadusesarnastel ja mitteseadusesarnastel üldistustel. Seadusesarnased üldistused on kinnitamiseks sobilikud, mitteseadusesarnased aga mitte. Ennustuste tegemiseks on vaja seadusesarnaseid üldistusi. Näiteks saab üldistust, et vask juhib elektrit, kinnitada konkreetse vasetüki abil. Samal ajal ei saa aga asjaolu, et üks konkreetses ruumis olev mees on oma vanemate kolmas poeg, kasutada kinnitusena üldistusele, et kõik konkreetses ruumis viibivad mehed on oma vanemate kolmandad pojad. See üldistus poleks seadusesarnane, vaid juhuslik. Üksikjuht saab kinnitada ainult seadusesarnast väidet. Juhuslikku üldistust kinnitada pole võimalik.

Ronine ja siheline

Seadusesarnaste üldistuste eristamiseks mitteseadusesarnastest tuleb Goodmani arvates leida alus, mis võimaldaks öelda, millised üldistused on projitseeruvad ja millised mitte. Selleks toob ta sisse predikaadid “ronine” ja “siheline”. Need on predikaatidena ebatavalised, sest on ajasõltelised. Hüpoteetilist predikaati “ronine” [grue] saab kasutada kõigi enne ajahetke 𝑡 vaadeldud asjade kohta parajasti siis, kui nad on rohelised, aga teiste asjade kohta parajasti siis, kui nad on sinised. Predikaati “siheline” [bleen] saab kasutada enne ajahetke 𝑡 vaadeldud asjade kohta juhul, kui need on sinised, ja teiste asjade kohta parajasti siis, kui nad on rohelised.

Näite kohaselt on meil ajahetkel t kaks võrdselt tõest tõendiväidet, millest üks ütleb, et vaadeldav smaragd on roheline, ja teine ütleb, et sama smaragd on ronine. Sellest tulenevalt kinnitavad väited, et smaragdid 𝑎, 𝑏, c jne on ronised, igaüks üldist hüpoteesi, mille kohaselt on kõik smaragdid ronised. Sel juhul kinnitavad samu vaatlusi kirjeldavad tõendiväited ühtviisi nii ennustust, et kõik tulevikus uuritavad smaragdid on rohelised, kui ka ennustust, et nad kõik on ronised. Algse määratluse kohaselt oli aga nii, et kui pärast ajahetke t uuritav smaragd on ronine, siis on ta sinine, mitte roheline. Seega oleme olukorras, kus tõendid kinnitavad kaht vastukäivat hüpoteesi ning meil puudub ka kriteerium määratlemiseks, milline ennustus on seadusesarnane ja milline mitte. See tähendab, et korrapära leidmine minevikku ja tulevikku puudutavate ennustuste vahel sõltub valitud predikaadist, mitte tegelikust olukorrast, ning et seadusesarnaseid ehk projitseeruvaid hüpoteese (kõik smaragdid on rohelised) ei saa eristada mitteseadusesarnastest (kõik smaragdid on ronised) pelgalt süntaktilistel alustel.