Tsiviilelanik

Tsiviilelanik on keegi, kes ei ole osa mingist sõjalisest organisatsioonist ega kuulu sõjateenistusse. Ta ei võta osa sõjalistest konfliktidest reglementeeritud sõja seaduste kohaselt. Tsiviilelanik ja mittevõitleja ei ole päris samad. Mittevõitleja võib olla näiteks sõjameedik, aga sõjameedik ei ole tsiviilisik.

Tsiviilelanik on tavaline kodanik ühiskonnas, sõjateenistuses mitteolev isik, mittesõjaväelane. "Eesti keele seletav sõnaraamat" annab sellise konteksti: Pommituses hukkus palju tsiviilelanikke. Tsiviilelanikud evakueeriti rindepiirkonnast tagalasse.

Etmüloogia

Sõna “tsiviilelanik” viib tagasi 14. sajandi lõppu ja on pärit vanaprantsuse keelest. Usutakse, et sõna "tsiviilelanik" on kasutatud viidates mittevõitleja kohta juba 1829. aastal. Nüüd seostub termin mittevõitlejast inimesega, kes ei võta osa sõjategevusest.

Tsiviilelanikud tänapäevastes konfliktides

Tsiviil elaniku positsioon tänapäevastes konfliktides on endiselt problemaatiline. Selle muudab keeruliseks mitu nähtust. Nagu näiteks:

Fakt, et paljud kaasaegsed sõjad on kodusõjad, mille põhjal sõja seadusi on keeruline rakendada ja vahe tegemine sõdija ning tsiviilelaniku vahel on komplitseeritud.

Partei sõjapidamine ja terrorism kaasavad võitlejaid kes paistavad välja nagu tsiviilelanikud.

Alates 1980ndatest hakati sageli väitma, et ligi 90% ohvritest tänapäevastes konfliktides on tsiviilelanikud. Seda väideti Vikipeedias: Kas teadsid lehel 14. detsembril 2010. Neid väiteid usutakse laialdaselt, aga pole olemas piisavalt detailset statistikat ja usaldusväärset tõendusmaterjali, et seda ka kinnitada. Eriti mis puudutab Jugoslaavia sõdu ja Afganistani sõda, mis on kesksed nendele väidetele.

21. sajandi esimestel aastatel, vaatamata mitmetele sellega seotud probleemidele, tsiviilelaniku õiguslik kategooria on allutatud märkimisväärsele avalikule tähelepanule, meediale ja Ühendrahvaste arutlusele. Seda täpsustatakse teatud relvajõudude kasutusalas, et kaitsta ohustatud rahvaid. See "pole kaotanud ühtki oma poliitilist, õiguslikku ja moraalset tähtsust.“^[1]

Kuigi sageli arvatakse, et tsiviilelanikud on eelkõige passiivsed sõja pealtnägijad ja tunnistajad, on vahel neil konfliktides aktiivne roll. Need võivad olla poolmilitaarsed konfliktid. Näiteks 1975. aasta novembris organiseeris Maroko valitsus "rohelise marsi", mille hõlmas ületasid tsiviilelanikud endise Hispaania koloonia piiriala, et sisse nõuda Maroko territoorium- kõik samal ajal kui Maroko väed sisenesid territooriumi salajaselt. Tsiviilelanikud võtavad vahest osa mittevägivaldsetes tsiviil vastupanudes oponeerides diktaatorlikule võimule või välismaisele okupatsioonile: vahel toimuvad sellised kampaaniad relvastatud kokkupõrgetega samal ajal, aga tavaliselt neid eristatakse oma korralduse ja osaluse poolest.

Ametnikud, kes on otseselt seotud tsiviilisikute karistamisega, tegelevad agressiivsete sõjaliste operatsioonidega ja neid ei kvalifitseerita tsiviilisikute hulka.

Tsiviilelanike hõlmavad ka õiguskaitsjaid.

Viited

↑ Adam Roberts (2010). "The Civilian in Modern War". Rahvusvaheline Humanitaaria Seaduste Aastaraamat, vol 12.

Välislingid

[1] Adam Roberts (2010). "The Civilian in Modern War". Rahvusvaheline Humanitaaria Seaduste Aastaraamat, vol 12.

[1]