Tsiteerimise pilditeooria

Tsiteerimise pilditeooria on tsiteerimise teooria, mida Donald Davidson[1], kes sellele pilditeooria nime andis, kirjeldab nii: "... väljendile ei osuta mitte kogu tsitaat, s.o väljend pluss jutumärgid, vaid hoopis väljend ise. Jutumärkide roll on anda teada, kuidas nende sees olevat väljendit tuleb võtta: jutumärgid moodustavad keelelise ümbruse, milles väljendid teevad midagi erilist (...)".

Tsitaat on "hieroglüüf": ta mainib objekti, tehes sellest pildi[2]. Jutumärkides olevat kasutatakse autonüümselt, s.o iseenda nimena.

Selle teooria visandas esimesena Willard Van Orman Quine[3]. Sama seisukohta väljendab Wolfgang Stegmüller[4].

Seda teooriat ei ole edasi arendatud.[5]

Hans Cappelen ja Ernest LePore leiavad, et kui see teooria detailides välja arendada, siis ta osutub tsiteerimise identsusteooria variandiks.[5]

KriitikaRedigeeri

Niels Egmont Christensen[2] leiab, et sellal kui pilt on alati erinev sellest, mille pilt ta on, ja märgid hieroglüüfkeeles on erinevad asjadest, mida nad mainivad, tehes neist pildi, pole tsiteerimise puhul seda erinevust, sest näiteks "Boston" jutumärkides ei ole häälikute ja märkide kompleksi (tüübi) "Boston" pilt, vaid ongi see kompleks ise kõigi sarnaste komplekside esindajana.

ViitedRedigeeri

  1. Quotation. – Theory and Decision, kd 11, 1979, lk 27–40. Taastrükk: Inquiries into Truth and Interpretation, Oxford 1984, lk 79–92, tsiteeritud lk 83–84.
  2. 2,0 2,1 Niels Egmont Christensen. The Alleged Distinction between Use and Mention. – Philosophical Review, kd 76, 1967, lk 358–367, lk 362.
  3. Mathematical Logic, 1940, lk 26
  4. Das Wahrheitsproblem und die Idee der Semantik, Wien 1957, lk 21.
  5. 5,0 5,1 Sissekanne Stanfordi filosoofiaentsüklopeedias