Tsüklonite ehitus

Tsüklonite ehitus sõltub tsükloni tüübist. Kõigil erinevatel tsüklonitel on erinevaid struktuurilisi omadusi. Tsükloni keskpunkt, mis troopilisel tsüklonil on tuntud ka kui silm, on tsükloni ulatuses madalaima õhurõhuga piirkond. Peamiselt võib eristada kahte erinevat ehitust, mis esinevad parasvöötme ja troopilisel tsüklonil.

Parasvöötme tsükloni ehitus

Parasvöötme tsüklon jaguneb viieks: idaosaks, lääneosaks, põhjaosaks, lõunaosaks ja keskosaks. Idaosa kutsutakse ka eesosaks ja lääneosa tagalaks. Parasvöötme tsükloni idaosas valitsevad edela- ja lõunatuuled, mis toovad endaga kaasa sooja õhku. Tsükloni lääneosas on ülekaalus loode- ja põhjatuuled, mis muudavad sealse ilma külmaks. Nende vahele jäävat piirkonda nimetatakse madalrõhkkonna soojaks sektoriks. Talvel valitseb soojas sektoris pilvine ja udune sulailm, suvel on aga tsükloni soojas sektoris sageli päikeseline ja soe. Sademeid ei pruugi soojas sektoris üldse esineda või esineb neid vaid üksikute hoovihmadena. Tsükloni põhjapoolses osas valitsevad idakaarte tuuled, sooja sektori ja sellega seotud frontide mõju sinna ei ulatu. Temperatuur jääb seal võrdlemisi madalaks, kuid sademeid võib tulla rohkesti. Soojem õhumass esineb põhjaosas vaid kõrgemates õhukihtides maapinnast mitme kilomeetri kõrgusel. Tsükloni lõunapoolsest osast käib alguses üle soe front ja seejärel külm front, mille mõlemaga kaasnevad sademed. Keskosas on õhurõhk madal, seetõttu liigub ümbritsevatelt aladelt õhk tsükloni keskme poole. Kuna tsükloni keskmes on madalrõhuala, valitsevad seal tõusvad õhuvoolud. Tõustes õhk jahtub, veeaur kondenseerub ning tekivad pilved ja sademed. Seega kaasnevad tsükloniga pilvised, tuulised ja sajused ilmad. Talvel on pilves ilmaga suhteliselt soojem, suvel aga jahedam.

Troopilise tsükloni ehitus

Troopilised tsüklonid, mida nimetatakse ka orkaanideks või taifuunideks, kujunevad sooja veega troopiliste ookeanide kohal. Troopilise tsükloni tekkeks on vaja kindlaid tingimusi, näiteks saab see tekkida ainult mitmekümne meetri sügavuse sooja mere või ookeani kohale. Erinevalt parasvöötme tsüklonitest puuduvad neil frondid. Selle asemel paiknevad ümber madalrõhukeskme spiraalsete vöönditena äikesepilved, millega kaasnevad purustavad tormituuled ja paduvihmad. Parasvöötme tsüklonitega võrreldes on nende läbimõõt väiksem (keskmiselt 1000 km). Troopilised tsüklonid on troposfääri suhteliselt madala rõhuga alad, kus suurimad rõhutakistused esinevad pinna lähedal madalatel kõrgustel. Kuna õhurõhu gradient on suur, on tuul äärmiselt tugev, puhanguti isegi üle 100 m/s. Maa peal on troopiliste tsüklonite keskpunktides registreeritud rõhk üks madalamatest, mida merepinnal kunagi täheldatud on. Troopilisel tsüklonil on kindel ehitus. Tegu on võimsa õhukeerisega, kus toimub õhu intensiivne tõusev liikumine. Kogu tsükloni ala katavad paksud rünksajupilved. Troopilise tsükloni keskpunkti lähedal asuv keskkond on kõigil kõrgustel soojem kui ümbruskond. Tsükloni keskmes on vaikse ilusa ilmaga mõnekümne kilomeetrise läbimõõduga piirkond, mida nimetatakse tsükloni silmaks. Kõige tugevam tuulekahjustus tekib siis, kui troopilise tsükloni silmasein ületab maad. Silma pilvist välimist serva nimetatakse "silmaseinaks". Silmasein laieneb tavaliselt kõrgusega väljapoole, meenutades jalgpallistaadionit; antud nähtust nimetatakse mõnikord "staadioniefektiks". Silmapiirkonnas on suurim tuulekiirus, seal tõuseb õhk kõige kiiremini, pilved saavutavad suurima kõrguse ja sademed on kõige tugevamad. Silma kohal asub antitsüklon, mille keskmes on laskuvad õhuvoolud. Antitsükloni olemasolu tähendab ka seda, et tsükloni kohal on vastupidise õhutsirkulatsiooniga ala kui tsüklonis endas. Laskuvad õhuvoolud aga põhjustavad suurte pilvemassiivide puudumise silmas. Troopilise tsükloni juurde kuulub ka äike, kuid tüüpiliselt on orkaanis äikest siiski vähe. Äikest leidub orkaani servaaladel, spiraalsetes osades ja silmaseina pilvedes.