Titus
|
See artikkel räägib keisrist; filmi kohta vaata artiklit Titus (film). |
Titus (Imperator Titus Caesar Divi Vespasiani Vespasianus Augustus; sünninimi Titus Flavius Vespasianus; 30. detsember 39 – 13. september 81) oli Vana-Rooma keiser 24. juunist 79 kuni surmani. Ta oli Flaviuste dünastia liige. Ta oli Jeruusalemma mässu mahasuruja 70. aastal.[1]
Elulugu muuda
Titus oli keiser Vespasianuse vanim poeg. Tituse sai troonile oma isa populaarsuse ja austatuse tõttu.
Titus oli keiser, kelle kohta on Suetonius öelnud: "Titus on inimsoo armastus ja õndsus". Väidetavalt ütles Titus oma lähikondlastele, kui ta polnud ühe päeva jooksul ühtegi heategu teinud, et on kaotanud ühe päeva oma elust.[2]
Pärast teenistust Britannias ja Germaanias juhatas Titus oma isa Vespasianuse käe all vägesid Juudamaal (67. aastal). Pärast keiser Nero surma 68. aastal õhutas Titus energiliselt isa Vespasianust, et viimane pretendeeriks keisritroonile. Titus lepitas ka oma isaga Süüria legaadi Gaius Licinius Mucianuse, kes on öelnud, et Titus on Vespasianuse üks suurimaid varasid. Pärast Vespasianuse keisrikskuulutamist 69. aastal andis ta Titusele vastutuse Juudamaa sõjakäigu eest ja 70. aastal kulmineerus olukord Jeruusalemma vallutamisega ning templi hävitamisega septembris 70. Templist on säilinud tänapäeval kuulus Nutumüür.[1]
Pärast edukat kampaaniat Juudamaal kutsusid võidukad leegionid Titust üles neid Itaaliasse viima. Õhus oli kahtlus, et väed tegutsevad Tituse enda õhutusel ning poeg soovis pakkuda isale konkurentsi, pretendeerimaks troonile. Titus naasis aga 71. aasta suvel üksi Rooma, triumfeeris koos isa Vespasianusega ning ta määrati pretoriaanide komandöriks. Ta sai ka tribuuniks, oli isaga koos tsensor 73. aastal ja oli mitu korda ka konsul. Siiski proovis Vespasianus mitmel viisil vältida oma poja muutmist endaga võrdseks. Titus kogus siiski ka ebapopulaarsust. Näiteks polnud avalikkusele meelt mööda tema suhted Berenicega, kes oli juudi printsess. Ta elas küll Titusega mõnda aega palees ja lootis saada Tituse naiseks, kuid avalikkuse survel pidi Titus ta kahel korral ära saatma. Roomlastel oli veel meeles mälestused Kleopatraga ja abielu idamaa kuningannaga ning see oli neile vastumeelne.
79. aastal surus Titus maha vandenõu, mis oli seotud troonipärimisega. Kui Vespasianus 23. juunil 79 suri, läks võim siiski rahumeelselt üle Titusele. Tema suhted venna Domitianusega olid halvad, kuid muus osas oli tema lühike valitsemine Roomas populaarne, mida aitasid võita suured kulutused. Osad neist olid ka isiklikud.[1] Tema valitsemise ajal leidis aset kuulus Vesuuvi vulkaanipurse 79. aastal, mille tagajärjel mattusid tuha alla Pompei ja Herculaneum[2]. Ta andis palju raha vulkaanipurskes kannatanutele. Ta eraldas ka suuri summasid Rooma ülesehitamisele pärast 80. aasta tulekahju. Ta lõpetas ka Amphitheatrum Flavium 'i (hiljem sai tuntud Colosseumina) ehituse.
.jpg)
Kaasaegsed on teda kirjeldanud väga ilusa mehena, kuigi ta oli lühikest kasvu. Tal oli hea mälu, ta luuletas ja laulis.[2] Lisaks oli ta haritud ja heatahtlik[1].
Titus suri loomulikku surma 41-aastaselt, olles valitsenud vaid kaks aastat, kaks kuud ja kaks päeva. Tema surma põhjuseks on toodud külmetus[2]. Samas on tema surmas kahtlustatud ka vend Domitianust, kes soovis kiiremini troonile saada[1]. Domitianus oli Tituse täielik vastand[2].
Isiklikku muuda
Titus oli kaks korda abielus. Tema esimene abikaasa suri. Teisest abikaasast lahutas ta kiiresti pärast seda, kui too oli sünnitanud 65. aastal Tituse ainsa tütre Julia Flavia. Tütrele andis ta Augusta tiitli. Julia Flavia abiellus oma nõo Flavius Sabinusega, kuid pärast mehe surma 84. aastal oli ta avalikult oma onu Domitianuse armuke.
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Titus. Britannica. Vaadatud 09.06.2021
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 Vseviov, David ja Soots, Terje (25. mai 1996). "Maailmapilt: MAAILMAPILT. Ole tervitatud, imperaator! 10. Vespasianus, Titus..." ERR Arhiiv. Vaadatud 24.01.2021.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
| Eelnev: Vespasianus |
|
TITUS Rooma keiser 79–81 |
|
Järgnev: Domitianus |