Ava peamenüü

Tiit Pikka (17. september 1936 Tallinn30. september 1976 Tallinn) oli Eesti tehnikateadlane ja füüsik.[1]

Tiit Pikka oli töölise poeg.[1]

Ta lõpetas 1956 Tallinna Polütehnikumi, 1961 Tallinna Polütehnilise Instituudi elektriinsenerina, 1966 aspirantuuri NSVL TA Kristallograafia Instituudis Moskvas. Ta kaitses 1970 Vilniuse Ülikoolis füüsika-matemaatikakandidaadikraadi. Tema väitekirja pealkiri oli "Фазовые переходы в полупроводниках типа АvВviСvii" ("Faasiüleminekud A5B6C7-tüüpi pooljuhtides"). Ta oli 1961–63 ja 1966–69 TPI füüsika kateedri assistent, aastast 1969 vanemõpetaja.[1]

Tiit Pikka uuris pooljuhtmaterjalide füüsikat. 1970. aastate keskel uuriti TPI-s tema algatusel fotolüüsi fotokujutiste saamiseks pooljuhtide pinnal infrapunakiirguses. Ta kasvatas ja uuris A5B6C7-tüüpi pooljuhtide-senjettelektrikute monokristalle, selgitas kristallide kasvu elektriväljaga mõjutamise võimalusi ning projekteeris ja ehitas pooljuhtmaterjalide omaduste määramiseks originaalseid mõõteseadmeid. Tal oli 10 teadustrükist.[1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon, 3. köide

TeoseidRedigeeri

  • Фазовые переходы в сегнетоэлектриках-полупроводниках типа A5B6C7 (kaasautor T. Fridkin). // Физика твердого тела 10 (1968) 11
  • Сенсибилизированный фотолиз на поверхности полупроводников (kaasautor E. Tamm). // TPI Toimetised 408 (1976).

KirjandusRedigeeri

  Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.