Thevenini teoreem

Thevenini teoreem, ka Helmholtzi-Thévenini teoreem, on lineaarsete elektriahelate teoorias teoreem, mille kohaselt mistahes viisil kahe väljundklemmi vahele ühendatud lineaarsete elementidega elektriahel on asendatav ekvivalentse ideaalse pingeallika ja ekvivalentse takisti jadaühendusega, kusjuures

• ekvivalentne pingeallika pinge $U_{\text{th}}$ on võrdne pingega $U$ vaadeldava elektriahela väljundklemmide vahel, kui see ahel on tühijooksu olukorrus, s.t kui klemmide vahele pole midagi ühendatud;
• takisti ekvivalentne takistus $R_{\text{th}}$ on võrdne takistusega $R$ ahela väljundklemmide vahel, kui pinge- ja vooluallikad on passiivsed, s.t pingeallikad lühistatud ja vooluallikad katkestatud.

Suvalise lineaarse elektriahela Thevenini aseskeem
(püstjoonega ring on pingeallikas ja rõhtjoonega ring vooluallikas)

Ekvivalentsete parameetritega $U_{\text{th}}$ ja $R_{\text{th}}$ skeemi nimetatakse vaadeldava elektriahela kui „musta kasti“ Thevenini aseskeemiks.

Ekvivalentsed parameetrid saadakse eksperimentaalselt kahe mõõtmise tulemusena:

• ekvalentse pinge leidmiseks mõõdetakse tühijooksupinge (koormuseta klemmide vahel) $U_{\text{th}}=U$;
• ekvivalentse takistuse saamiseks mõõdetakse klemmidevaheline lühisvool ja arvutatakse takistus $R_{\text{th}}=U/I$.

Ekvivalentsus tähendab siin seda, et ühesuguse koormuse korral on pinge ja vool aseskeemi klemmidel niisama suured kui tegeliku ahela klemmidel.

Kirjeldatud teoreemi formuleeris kõigepealt Saksa teadlane Hermann von Helmholtz 1853. aastat ja seejärel temast sõltumatult Prantsuse elektriinsener Léon Charles Thévenin 1883. aastal. Selle teoreemi kasutamine võimaldab lihtsustada elektriahelate analüüsi.