The Wisdom of Insecurity: A Message for an Age of Anxiety

"The Wisdom of Insecurity: A Message for an Age of Anxiety" ('Ebaturvalisuse tarkus: sõnum ängi ajastule') on Alan Wattsi raamat 1951. aastast.

Kokkuvõte

Autor lähtub ümberpööratud pingutuse seadusest: kui püüad pinnale jääda, siis vajud, kui püüad vajuda, siis ujud. Kes tahab oma hinge päästa, see kaotab selle. Watts rakendab seda seadust psühholoogilisele turvatundele ning intellektuaalsele kindlustundele, mida püütakse leida religioonist ja filosoofiast. Tänapäeva inimese turvatunde puudumine tuleb sellest, et ta seda otsib, ning tema pääste ja tervemeelsus saaksid tulla tunnistamisest, et inimene ei saa end päästa. Watts püüab pealtnäha vasturääkival moel öelda sedasama mis raamatutes "Behold the Spirit" ja "The Supreme Identity". Ta püüab Laozi vaimus (need, kes end õigustavad, ei veena; tõe tunnetamiseks tuleb teadmisest lahti saada; pole midagi võimsamat ja loovamad kui tühjus) näidata, et religiooni ja metafüüsika tõdesid õigustab see, et nendeta saab läbi, ning ilmutab see, et need lõhutakse.

I. Ängi ajastu

Elu tundub olevat valgusesähvatus kahe igavese pimeduse vahel, hoolimata naudingust täis kannatust. Oleme harjunud uskuma, et elame tulevase elu nimel. Siinsel elul ei ole ju mõtet, kui pole igavest elu. Püüd leida mõtet näilisest kaosest on nagu soov saata ümbrikus vett. Eluvett ei saa korralikult ja kindlalt sisse pakkida. Kõik pakid on katki läinud. Elu probleemid on aina ilmsemalt keerulised ja pakid lähevad aina kiiremini katki. Meie ajal on traditsioonid lõhutud ja ebaturvalisus suur. Üha vähem on asju, mida pidada täiesti õigeks ja tõeseks alati. Mõnede jaoks on see vabanemine dogmade piirangutest, teiste jaoks ohtlik ja hirmutav lahtiütlemine mõistusest ja tervemeelsusest, mis võib elu lootusetusse kaosesse paisata. Enamiku jaoks on põgusa elevuse järel tulnud sügav äng, sest pole tulevikku ega lootust. Kui õnn sõltub alati sellest, mida tulevikult oodatakse, siis me jahime virvatulukest. Tegelikult ei ole meie aeg ebaturvalisem kui varasemad ajad, lihtsalt puudub nüüd usk. Teaduse autoriteet on usu kõikuma löönud. Usk on alla käinud ausa kahtluse tõttu. Soovmõtlemiseta maailmapilt tundub võtvat üksikinimeselt lootuse. Teadus on küll toonud imed sellesse ellu, kuid röövinud usu tulevasse elusse. Mõistus on rahul, süda on näljas. See on üldine arvamus teaduse kohta, kuigi kirjandus- ja usuringkondades tihti arvatakse, et teaduse ja usu vastuolu on ületatud.