The Model of Love

"The Model of Love: A Study in Philosophical Theology" ("Armastuse mudel: uurimus filosoofilise teoloogia alal") on Vincent Brümmeri filosoofiline raamat. See ilmus 1993 Cambridge University Pressi väljaandel.

Kokkuvõte

Osa I: mudeli valik

Peatükk I: mudelid ja metafoorid

Armsad, armastagem üksteist, sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles, et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud maailma, et me tema läbi elaksime. ... Ja me oleme tunnetanud ja uskunud armastust, mis Jumalal on meie vastu. Jumal on armastus ja kes püsib armastuses, püsib Jumalas ja Jumal püsib temas. (1Jh 4:7–9,16) Kristluses on armastus võti Jumala suhte juurde inimestega ja maailmaga. Meie suhtel Jumalasse on küll teisigi tahke, nagu Jumala vägi võim, õiglus, tarkus, teadmine, püsivus, kohalolu. Ent kõigist teistest tahkudest arusaamisel on armastus keskne. 'Armastus' võiks olla põhiline mõisteline mudel, et struktureerida meie arusaama oma suhtest Jumalaga. Mis sellest järelduks teoloogia jaoks ja Jumala mõiste jaoks. See oleneb sellest, mida mõista armastuse all ja kuidas mõista mõisteliste mudelite rolli teoloogias.

Mis mõttes on inimese mõtlemine metafooriline ja mis sellest järeldub mõisteliste mudelite rakendamise kohta teaduses, usus ja süstemaatilises teoloogias? Kuidas teoloog saaks kontrollida, kas 'armastus' sobib põhiliseks mõisteliseks mudeliks?

I.I Metafoorne mõtlemine

Võrdlused on vihkamisväärsed, sest need kipuvad individuaalsust eirama. Ent ilma võrdlemiseta oleks mõtlemine ja kogemus võimatud. Me liigitame asju ühisjoonte järgi. Näiteks botaanikas, zooloogias ja rahvastikuülevaadetes tehakse seda meelega, aga tähtsam on intuitiivne, ebateadlik klassifikatsioon, millega me oma kogemust korrastame. (Sellel on metafooriline iseloom.) Igasugune taju hõlmab tajuandmete liigitavat korrastamist. Immanuel Kantil on selles õigus. Liigitamiseks peame kasutama tajutavate asjade sarnasusi ja erinevusi. Me tajume alati mingisse liiki kuuluvaid asju, mis on äratuntavate joonte poolest üksteisega sarnased või üksteisest erinevad. Me kogeme kõike millenagi. Ilma võrdlusteta me ei kogeks midagi. Me püüame asjadest aru saada, võrreldes neid sarnaste asjadega, mis on juba tuttavad. Ühest asjast saame aru teise kaudu. Võrdluseta oleks arusaamine võimatu. Me peame iga asja kohta ütlema, et ta on nagu teised asjad. Ent sellegipoolest me kahtlustame, et see pole nii.

Klassifikatsioon on entiteetide jagamine klassidesse ühisjoonte järgi. Samu entiteete võib liigitada lõpututel viisidel olenevalt joonte valikust. Me võime mis tahes kaks entiteeti ühisesse klassi paigutada, sest neil on alati mõni ühisjoon, kas või see, et me neist praegu mõtleme. Kaks entiteeti saab alati ka eri klassidesse paigutada, sest alati on neil mõni joon, mis neil pole ühine, sest muidu nad poleks erinevad. Asjadevahelised sarnasused ja erinevused on antud meile kogemuses, me ei loo neid ise. Selle, millised jooned aluseks võtta, valib liigitaja lähtudes oma eesmärkidest ja huvidest. Me saame asju klassideks jagada ainult juhul, kui me oskame neid erinevusi ja sarnasusi, millel meie liigitus põhineb, ära tunda. See oskus tuleb meil omandada, see ei ole kaasasündinud. Kõik see kehtib ka selle kohta, kuidas me oma maailmakogemust intuitiivselt korrastame. Meie umbusk tuleb sellest, et iga klassifikatsioon on ühekülgne. Kui me saame ühest asjast aru teise kaudu, siis me teame ka, et see teine asi on paljuski teistsugune. Nii et mõtlemine ja kogemus on fundamentaalselt metafoorne. Sallie McFague'i järgi on metafoor ühe asja nägemine millegi muuna. Kui me ei tea, kuidas asjast rääkida, siis teeme näo, nagu see oleks mingi muu, mittesarnane, kuid tutatavam asi, ning räägime sellest muust asjast, nagu see oleks sarnane. Metafooriline arusaamine on lahtine ja suhteline, metafoorsed ütlused sisaldavad sosinat "on ja ei ole". Alati on oht, et see sosin jääb kuulmata. Kui me harjume teatud klassifikatsiooniga, siis muutume tundlikuks sarnasustele, millel need põhinevad, ja mittetundlikeks erinevustele, mida need eiravad.