Taimede toitumine

Toitained ja toitumineRedigeeri

Taimedele vajalikud toitainedRedigeeri

Taimetoiteelement on keemiline element, mis on tähtis taime kasvamiseks ja arenemiseks ning mida ei ole võimalik asendada mõne teise keemilise elemendiga.[1]Väetamise seisukohalt pakuvad huvi need elemendid, millest sageli tuleb puudu.[1]

Põhitoitained – neid toitaineid on vaja suurtes kogustes. Lämmastik, fosfor ja kaalium.[2]Poolmakroelemendid – need on vajalikud mõõdukates kogustes. Väävel, magneesium ja kaltsium.[2]Mikroelemendid – need on vajalikud väikestes kogustes. Boor, vask, raud, mangaan, tsink ja molübdeen.[2]

Taimed vajavad kõiki toiteelemente optimaalselt, et moodustada kvaliteetset saaki.[2]

Taimede toitumineRedigeeri

Enamik taimseid toitaineid võetakse üles positiivselt või negatiivselt laetud ioonidega. Mõningaid toitaineid võib üles võtta tervete molekulidena.[3]

Toitumine jagatakse kaheks:

  1. juurtoitumine;
  2. juureväline toimine.[2]

Juurtoitumine on taime toitainete peamisi omastamis viise, mil elutähtsad toitained sisenevad taime juurte kaudu. Juurevälisel toitumisel sisenevad toitained taime maapealsete osade kaudu.[2]

Toiteelementide tähtsus taimedeleRedigeeri

  • Boor – meristeemide kasv; sahhariidide metabolism; nukleiinhapete süntees; mõjutab taime õitsemist ja moodustamist. [1][2]
  • Kaltsium – rakkude jagunemine ja pikenemine; rakumembraanide läbilaskvus; vajalik juurte kasvuks; aktiveerib biokeemilised protsessid taimes.[1][2]
  • Vask – fotosüntees; ligniini tekkimine; fermentprotsessid; terade moodustumine teraviljal.[2]
  • Kaalium – valgu süntees; õhulõhede töö; turgori potentsiaal; fermentide aktivaator ja koensüümi funktsioonid; vajalik seemnete idanemisel; viljade ja mugulate areng; pikendab õitsemist; muudab taimed vastupidamavaks haiguste, kuivuse ja temperatuuri vastu.[1][2]
  • Magneesium – kuulub klorofülli molekuli koostisesse; valgu süntees; fosfaadi ja lämmastiku metabolism; saagi tagamine; vee omastamine taime poolt.[2]
  • Mangaan – aktiveerib erinevaid fermentprotsesse; nitraatide redutseerumine; fotosüntees; valgu süntees. [2]
  • Molübdeen – N metabolism ja fikseerimine; klorofüll; Fe metabolism; fosfaadi metabolism; vajalik toitaine valkude moodustumiseks; liblikõielistel taimede lämmastiku sidumiseks.[1][2]
  • Lämmastik – aminohappe süntees; valgu, koensüümide, nukleiinhapete moodustumine; klorofüll, ATP süntees; vajalik eelkõige lehtede ja varte kasvuks, eriti kasvuperioodi algul.[1][2]
  • Fosfor – energia muundumine; nukleiinhappe teke; valgu süntees; sahhariidide metabolism; rakumembraani komponent; vajalik seemnete idanemiseks, juurdumiseks, õiepungade arenguks.[1][2]
  • Väävel – valgu moodustamine – aminohapped(tiamiin), koensüüm A, vitamiinid(biotiin); õlide süntees õlikultuurides; mõjutab saagi kvaliteeti ja maitset; soodustab mügarbakterite arengut.[1][2]
  • Tsink – nukleiinhappe süntees; kasvuhormooni metabolism; mitme fermentsüsteemi normaalne funktsioneerimine; on tähtis toitaine valguainevahetuses.[1][2]
  • Raude – klorofülli moodustumine; fotosüntees; valgu süntees.[2]

Liebigi miinimumseadusRedigeeri

 
Liebigi miinimumseadus.[4] Pilt "Plant nutrition for food security".

Seadus on nimetatud Justus von Liebigi järgi, kes ütles, et taime kasvu piirab toitaine, mida on kõige vähem (seoses taime vajadusega). Seda seadust on proovitud kujutada mitmeti. Üks võimalus on kujutada tünni, millel on eri kõrgusega lauad. Selline tünn suudab vett kinni hoida selle lühema lauani. Tünni saab täita ainult siis, kui kõik lauad on ühe pikkused. Samuti ka taimega. Taim saavutab oma täieliku potentsiaali ainult siis, kui kõik toitained on optimaalsel tasemel ehk ühel tasemel, st ilma mingite puuduste ja liialdusteta. Isegi kui miinimumseadus on ainult juhtreegel, on see toitainete majandamisega kasulik alus.[5]

Toitainete kättesaadavusRedigeeri

Toitainete kättesaadavust mõjutavad põllukultuuride tundlikkus, mulla pH, mulla tüüp, toitainete vastastikune mõju, kliima ja kasutatav agrotehnika. Samuti mõjutavad ka taimede saagikus ja erinevad sordid, väetised, herbitsiidide kasutamine.[2]

Toitainete kättesaadavust vähendavad äärmuslikud ilmastiku tingimused. Näiteks külm ilm, liigniisked tingimused, kuumad ja kuivad perioodid, põud.[2]

Kasvuperioodi ajal omastab taim mullast vajalikke toiteelemente, mis saagi koristamisega põllult ära viiakse. Kui äraviidud toitaineid ei asendata, vaesub muld ning iga korraga saagikus langeb. Et saagikus säiliks, tuleb põllule tagasi anda sama hulk toitaineid, mis sealt ära viiakse. Seda kas mineraalväetiste, sõnniku, haljasväetiste või muu väetise kasutamisega.[2]

Toiteelementide vastastikune mõjuRedigeeri

Elementidel on taimedele ka palju vastastikuseid koosmõjusid. Näiteks võib ühe elemendi suurem sisaldus mullas suurendada teise elemendi kättesaadavust või võib vähendada kättesaadavust. Näiteks suur kaaliumisisaldus pärsib magneesiumi omastamist ning suur magneesiumisisaldus omakorda kaaliumi omastamist. Samuti suur magneesiumisisaldus pärsib kaltsiumi omastamist.[2]

Tähtsamad toitelementidevahelised koosmõjud:

  • väike boorisisaldus pärsib fosfori omastamist;
  • suur kaltsiumisisaldus pärsib magneesiumi, kaaliumi ja kloori omastamist;
  • suur vase- või sulfaadisisaldus takistab molübdeeni omastatavust;
  • väike või suur väävlisisaldus vähendab kaaliumi omastamist;
  • suur fosforisisaldus lukustab tsingi, vase ja raua, aga suurendab molübdeeni kättesaadavust;
  • suur kaaliumi-, naatriumi-, raua-, tsingi- või vasesisaldus pärsib mangaani omastamist;
  • suur lämmastikusisaldus pärsib kaltsiumi, tsingi ja vase omastamist;
  • väike kaltsiumisisaldus suurendab boori toksilisust;
  • suur magneesiumisisaldus pärsib kaaliumi ja kaltsiumi omastamist;
  • suur ammooniumisisaldus pärsib kaltsiumi ja kaaliumi omastamist.[2]

Mullareaktsioon ja taimetoiteelementide omastatavus mullasRedigeeri

Mulla pH-tase näitab vesinikuiooni kontsentratsiooni mullalahuses, mis on teada kui happelisuse tase. Happelisuse analüüs näitab enamasti lubjatarvet, kuid lubja vajadus sõltub ka mulla tüübist.[2]

 
Taimetoiteelementide omastatavus mullas.[6] Pilt raamatust

Et saavutada hea taimetoitainete omastatavus, peaks pH-tase olema liiv- ja tolmustunud muldadel vähemalt 6,0 ning savimuldadel vähemalt 6,5. Kui pH-tase on üle 7,5, siis väheneb mõnede taimetoitainete omastatavus. Näiteks raud.[2]

  • Savimuldade puhul on toitainete liikuvus piiratud.[2]
  • Liivmuldade puhul leostatakse toitaineid.[2]
  • Suure orgaanilise aine sisaldusega muldades võivad mangaan, tsink ja vask raskesti kättesaadavad.[2]
  • Väikese orgaanilise aine sisaldusega muldades võib olla liiga vähe fosforit, väävlit ja molübdeeni.[2]
  • Raua-, mangaani-, vase-, boori- ja tsingiühendite omastatavus on parem happelise reaktsiooniga muldades.[2]
  • Aluselises mullas on parem molübdeeni omastatavus.[2]

Osad taimed kasvavad hästi ka keskmiselt happelises mullas, kuid siiski eelistavad aluselisemat mulda. Mikroelemente on soovitatav anda ikkagi otse taimele, sest mullas võib olla pärssivaid mõjusid mikroelementide omastamisel.[2]

BiostimulandidRedigeeri

Biostimulandid on erineva loodusliku päritolu ja koostisega preparaadid, mis aitavad taimedel kiirendada toitainete omastamist. Biostimulantide omapära seisneb nende koostises. Koostises on aktiivsed koostisosad ja suures koguses taimede kasvuks vajalikud ained nagu aminohapped, taimetoiteelemendid, betaiinid, vitamiinid, hormoonid ja valgud. Biostimulantide kasutamisega paranevad taimedes toimuvad füsioloogilised protsessid. Nende kasutamisega suureneb taimedes vastupanu põuale, madamalatele temperatuuridele, liigniiskusele ja väheneb ka väetusvajadus. Samuti paranevad ka kasvu parameetrid stressi tingimustes, suureneb taimede maapealse osa mass ning taime kõrgus on oluliselt suurem. Biostimulandiga pritsitud taimed on võimelised tootma rohkem kaitsvaid ühendeid kahjurite ja haiguste vastu.[2]

Biostimulandid vähendavad tootmiskulusid, tõstab saagi kvaliteeti ja säästab keskkonda. Preparaadi kasutamisel saadakse elujõulised ja terved taimed, mis suudavad toota kvaliteetset saaki minimaalsete tootmiskuludega.[2]

Aminohapete kasutamineRedigeeri

Aminohapped osalevad paljudes taime füsioloogilistes protsessides nagu idanemisaegsel toitumisele, proteiinide sünteesil ja fütohormoonide moodustumisel. Aminohapetest on bioloogiliselt aktiivsed ainult vabad L-aminohapped. L-aminohappe imendumine lehtede ja ka juurte kaudu parandab taimede fotosünteesi ja aitab taluda stressi. Stressis taimes aeglustub ainevahetus ja seetõttu väheneb ka aminohapete tootmine ning kaasneb väiksem saak ja halvem kvaliteet. Aminohapetega pritsimine vähendab stressi, annab taimele energiat ja aitab säilitada seda. Samuti paraneb ka külmataluvus.[2]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 Uurman, Katrin (2014). "Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine" (PDF). Vaadatud 26.03.2020.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 2,16 2,17 2,18 2,19 2,20 2,21 2,22 2,23 2,24 2,25 2,26 2,27 2,28 2,29 2,30 2,31 2,32 2,33 2,34 Tiiu Annuk (2019). Peremehe parem käsi. Lk 25-29; 52-53.
  3. R.N. Roy, A. Finck, G.J. Blair, H.L.S. Tandon (2006). Plant nutrition for food security. Lk 27.
  4. Uurman, Katrin (2014). "Väetamise põhimõtted, väetised ja väetamine" (PDF). Vaadatud 26.03.2020.
  5. R.N. Roy, A. Finck, G.J. Blair, H.L.S. Tandon (2006). Plant nutrition for food security. Lk 35.
  6. Tiiu Annuk (2019). Peremehe parem käsi. Lk 29.