Taevakivi
"Taevakivi" on Jaan Krossi 1975. aastal ilmunud jutustus.
| Taevakivi | |
|---|---|
| Autor | Jaan Kross |
| Illustreerija | Vive Tolli |
| Päritolumaa | Eesti |
| Keel | Eesti |
| Žanr | Ajalooline jutustus |
| Kirjastaja | Eesti Raamat |
| Ilmumisaeg | 1975 |
| Lehekülgi | 216 |
| ISBN |
9789985862858 (1999. a kogutud teoste 4. köites) |
"Taevakivi" jutustab ühte lugu kolme inimese – Otto Wilhelm Masingu, tema naise Cara ja Kristjan Jaak Petersoni silmade läbi.
Jutustuse keskseks tegevuseks on Masingu taevakivi otsing, selle leidmine ning uurimine. Nimelt on ühe talumehe põllule kukkunud meteoriidi tükikene, mida kogu küla imekiviks peab. Masing, kes on tuntud kui talurahva seast kasvanud haritlane, tahab kindlaks teha, kas nn ”imekivi” pole mitte meteoriidi tükikene. Talumees Tõnis avaldas Masingule arvamust, et too kivi kukkus kindlasti tuldpurskavate mägede seest välja – Kross viitab eestlase õpihimulisele iseloomule. Nimelt Masingu Maarahva Nädalalehes oli just olnud artikkel vulkaanidest. Kross kirjeldab seejuures ilmekalt tolleaegse eestlase mitte just tagurlikku ellusuhtumist. Arvatavasti väljendab Kross ka Masingu kaudu ühte selle raamatu olulist mõtet: „Andke sellele rahvale mõtlemismaterjal kätte – tema võib imesid valmis mõtelda.”
Teose pöördepunktiks osutub vanameister Masingu ja ennast rahvalaulikuks pidava Petersoni konflikt ja Petersoni lahkumine Masingu kodust. Nimelt laseb Masing Petersonil endale ette kanda oma luuletusi. Vanema generatsiooni loomingu esindaja Masing analüüsib noore hakkaja luuletusi, ning osalt konservatiivsest meelest, teisalt ehk ka kadedusest, laidab Masing Petersoni uuendusliku loomingu maha. Tegemist on generatsioonidevahelise konfliktiga, kus kaotajaks jäi sel korral noorema põlvkonna esindaja.
Veel üheks „Taevakivi” läbivaks teemaks on Cara armumine noorde Kristjan Jaak Petersoni. Tänu armumisele noorde luuletajasse avastas naine endas teise „mina”. Cara, kes polnud ennast ammu kellegi jaoks ehtinud, imestas nüüd ennast isegi, otsides välja parimad ja ilusaimad ehted, kleidid. Kui võtta aluseks eespool mainitud konflikt, siis võib-olla Kross tahtiski Cara ja Petersoni vahel toimuvaga näidata Cara kaudu oma poolehoidu uuenduslikele ideedele. Noore inimese pealehakku ja isetegutsemist, ühtlasi ka religioosset ja hullumeelset eneseohverdust sümboliseerib teose lõpustseen – vaatamata tiisikuse süvenemist ennustavale vereköhimisele ja peatselt saabuvale Cara abile, otsustab Peterson algavas paduvihmas lahkuda omal jalul Masingu kodukohast.