Struuma ehk hõõtsik (ladina keeles struma) on osadel loomadel, sh inimestel esineda võiv püsiv suurenenud kilpnääre või kilpnäärmekude, mis on patogeneesist või kilpnäärme funktsionaalsest seisundist sõltumatu.[1][2]

Struumahaige naine

Struuma põhjuseid on mitmeid, sh joodipuudus organismis. Selle ennetamiseks lisatakse tänapäeval köögisoolale joodi.

Klassifikatsioon

muuda

Struuma liigitusi on mitmeid.

  • struma aberrans - lisakilpnäärme suurenemine;
  • struma adenomatosa - adenoomi sisaldav kilpnääre:
  • struma atoxica - mittemürgine hõõtsik;
  • struma basis linguae - keelepõhimikuhõõtsik;
  • struma colloides - kolloidne hõõtsik;
  • struma congenita (dyshormogenica) - kaasasündinud hormooni sünteesihäirest tekkinud hõõtsik;
  • struma diffusa - difuusne hõõtsik;
  • struma endemica - endeemne struuma;
  • struma familialis - pärilik hõõtsik;
  • struma Hashimoto;
  • struma hyperplastica - epiteelirakkude hüperplaasiaga hõõtsik;
  • struma lingualis - keelehõõtsik;
  • struma maligna - pahaloomuline hõõtsik;
  • struma medicamentosa - ravimitest tekkinud hõõtsik;
  • struma multinodularis - paljusõlmeline hõõtsik;
  • struma ovarii - munasarjahõõtsik;
  • struma retrostenalis - rinnakutagune hõõtsik;
  • struma Riedel - Riedeli tür(e)oidiit;
  • struma simplex - lihthõõtsik;
  • struma toxica - mürgine hõõtsik;
  • struma toxica nodosa - mürgine sõlmeline hõõtsik;
  • struma uninodularis - ainusõlmeline hõõtsik.[3]

Ajaloolist

muuda
  • 1600 eKr – püüdsid hiinlased struumat ravida spetsiaaselt töödeldud käsnade ja vetikatega;
  • 15 pKr – kirjeldas Celsus esimesena kaela kasvajat. Plinius püüdis struuma epideemia ajal Alpide piirkonnas kasutada samu ravivahendeid kui hiinlased varem;
  • 150 pKr – soovitas Vana-Rooma arst ja anatoom Galenos struuma raviks põletatud käsnasid;
  • 1475 – kirjeldas Wang Hei kilpnääret anatoomiliselt ja soovitas struuma raviks kuivatatud kilpnääret[4].

Viited

muuda

Veebiallikad

muuda