Stokesi nihe on erinevus teatud ainetes neelduva ja seejärel välja kiirguva valguse spektrite intensiivsusmaksimumidele vastavate lainepikkuste vahel. Stokesi nihe on iseloomulik fluorestsentsile, kui lühemalainelise kiirgusega ergastamisel kiirgub välja pikemalainelisem. Füüsikaline suurus on nimetatud Iiri füüsiku-matemaatiku G. G. Stokesi auks, kes 19. sajandil kirjeldas ultraviolettkiirguse muutumist nähtavaks valguseks, kui esimest suunata fluoriidi kristallidele või uraanklaasile.[viide?]

Stokesi nihke vastandiks on anti-Stokesi nihe, mille korral muutub pikemalaineline kiirgus lühemalaineliseks, näiteks lähiinfrapunaga valgustamisel kiirgub see välja nähtava valgusena.