Stiffelio

"Stiffelio" on Giuseppe Verdi ooper kolmes vaatuses Francesco Maria Piave libretole Emile Souvestre’i ja Eugène Bourgeoise’i näidendi "Le pasteur, ou L’évangile et le foyer" (1849, „Pastor ehk evangeelium ja kodu”) järgi, mis Gaetano Vestri itaaliakeelses tõlkes sai pealkirja "Stifellius".

Ooper on hinnatud üheks paremaks maestro varasemas loominguperioodis. Sisaldab hästi läbi komponeeritud ja põhjalikult iseloomustatud tenori rolli. "Stiffeliot" peetakse tänapäeval pöördepunktiks Verdi noorepõlve eepiliste ja traagiliste kontseptsioonidega teoste ülekasvamisel täisküpsuse saavutanud melodraamadeni.

Ooperi saamislugu

Enne "Luisa Milleri" lavaletoomist Napolis oli Verdi pakkunud Napoli San Carlo juhtkonnale, et komponeerib 1850. aastaks ooperi, mis põhineks Salvatore Cammarano koostatud libretol Victor Hugo romaani "Le roi s'amuse" („Kuningas lõbutseb”) järgi. Kuid hakkas siis idees kahtlema ning pöördus oma kirjastaja Giulio Ricordi poole ettepanekuga, et too peaks koos Cammaranoga töötama välja libreto ooperile "Re Lear" („Kuningas Lear”), mis põhineks Shakespeare'i samanimelisel teosel. Leari idee oli Verdil juba ammu meeles mõlkunud. 1850. aasta juuniks sai aga selgeks, et Cammarano ei suuda seda teemat libretoks kujundada, mistõttu tuli loobuda. Siis tuli Piave ettepanekuga võtta kasutusele "Stiffelio" teema. Verdile pakkumine meeldis. Novembriks 1850 oli ooper valmis. Verdi andis Ricordile õiguse valida teater ja esiettekande aeg. Ricordi valis Trieste teatri. Mõni päev enne väljakuulutatud esietendust ehk 13. novembril kutsuti nii libretist kui ka helilooja teatrikomisjoni ette. Teater oli saanud tsensorilt korralduse teha muudatusi. Korraldusele oli lisatud ähvardus, et kui muudatusi ei tehta, keelatakse selle ooperi ettekandmine üldse ära. Tsensorile nimelt ei meeldinud, et kirikuõpetaja on ooperis abielus abielu rikkunud naisega. Ei meeldinud ka viimane stseen kirikus, kus naisele antakse andeks Uuest Testamendist tsiteeritud sõnadega. Veel kirjutati ette, et Stiffeliot ei tohi nimetada ministriks. Nii Verdi kui ka Piave olid muudatuste vastu, kuid lõpuks pidid üht-teist arvestama.

Esmaettekanne

Esmaettekanne toimus 16. novembril 1850 Trieste Teatro Grandes. Verdi oli esietendusel kohal ja tegutses koormeistrina ning mängis orkestris klavessiini (maestro al cembalo).

Kohe suhtus publik ooperisse tõrjuvalt, sest ei meeldinud abielu rikkuva preestri abikaasa. Tollaste moraalinormide järgi oli see šokeeriv. Isegi praegusaegne vaatajaskond on leidnud faabula olevat pisut ebamugava. Läbikukkumise üks põhjusi peitus kriitikute arvates ka selles, et puudus piisav melodramaatilisus. Seetõttu oli Verdi sunnitud viima sisse muudatusi, mis tema meelest rikkusid ooperi õhustiku. Sellele vaatamata võttis publik ooperi tõrjuvalt vastu. Siis otsustas maestro teha täiesti uue muudetud versiooni. Piave töötas 1857 libreto oluliselt ümber, arvestades publiku arvamust, et vaimulikud ei pea mitte abielu ei rikkuma. Muutis tegevusaega ja kohta, kuid jättis esialgu kavandatud põhimõtted kehtima.

1851. aastal lavastati ooper parandustega Firenzes pealkirjaga "Guglielmo Wellingrode". Kuid nendest parandustest ei piisanud ja Verdi võttis ette uue versiooni väljatöötamise. See tuli pealkirja "Aroldo" all lavale 16. augustil 1857 Rimini Teatro Nuovos. Peategelane oli nüüd Saksamaa riigiminister ja tegevus viidud keskaega. Uus versioon saavutas veidi suurema edu, kuid tänapäeval ollakse seisukohal, et uus versioon on originaalist kehvem.

"Stiffelio" partituur oli kaua kadunud. See leiti 1968. aastal Napoli konservatooriumi raamatukogust. Seejärel on praktiliselt loobutud "Aroldo" versiooni lavastamisest. Originaal toodi uuesti lavale 26. detsembril 1968 Parma Teatro Regios, seega 118 aastat hiljem pärast väljatulekut. Ja siis samas teatris uuesti 2017. aastal. 1985. aastal esitati Veneetsia Gran Teatro La Fenice'is mõlemad versioonid ja 2016. aastal originaalversioon. Originaalversiooni on esitatud Londonis (1973, 1993, 2014), New Yorgis (1976, 1993, 1998, 2010), Bostonis (1978), Sarasotas (2005), Berliinis (2017), Frankfurdis (2016), Milanos (2010), Los Angeleses (2010) ja Strasbourgis (Rhini teatris) (2021). Eestis pole seda ooperit esitatud.

Rollid ja esitajad

Rollide esmaesitajad

• Gaetano Fraschini (Stiffelio)
• Marietta Gazzaniga-Malaspina (Lina)
• Filippo Colini (Stankar)
• Rainieri Dei (Rafaele)
• Francesco Reduzzi (Jorg)
• Viezzoli De Silvestrini (Dorotea)
• Giovanni Petrovitch (Federico di Fengel)

Dirigeeris Giuseppe Alessandro Scaramelli (ka esimene viiul)

Rollid

• Stiffelio (tenor)
• Lina (sopran)
• Stankar (bariton)
• Raffaele von Leuthold (tenor)
• Jorg (bass)
• Federico di Frengel (tenor)
• Dorotea (metsosopran)

Süžee

Tegevus toimub 19. sajandi alguses Saksamaal Salzbachi jõe ääres asuvas krahv Stankari lossis. Evangeelne protestantlik preester Stiffelio naaseb koju äia Stankari lossi pärast jutluste pidamise ringreisi ja avastab, et tema naine Lina on rikkunud abielu. Öösel oli nähtud tema rõdult lahkumas meest. Ei teata, kes see oli. Kuid ta kaotas kiirustatud lahkumisel kirja. Stiffelio hakkab asja uurima. Lina tunneb üksi olles süümepiinu ja otsustab mehele kõik üles tunnistada. Lina isa krahv Stankar püüab takistada tütart tunnistamast, et ta on olnud suhetes aadlik Raffaele von Leutholdiga. Raffaele otsib taas kontakti Linaga ja käsib Lina nõol naisele tema kiri üle anda. Stankar saab selle kätte ja kutsub Raffaele duellile. Sellele satub peale Stiffelio. Stankar avaldab oma väimehele tõe, kes tema naisega kohtus. Ta tahab ise Raffaelet tappa, kuid kirikus algab jumalateenistuse aeg ning eakas minister, Stiffelio vaimne mentor kutsub ta kirikusse teenistust läbi viima. Stiffelio teeb Linale ettepaneku abielu lahutada, et naine saaks veeta oma elu koos Raffaelega. Ise soovib ta end Jumalale pühendada. Lina vannub, et tema mõtted on alati olnud mehe juures ja ta on armastanud ainult teda. Stankar tapab Raffaele. Stiffelio annab Linale andeks ja võtab ta enda juurde tagasi.

Peamised muusikalood

• Ansambel „Colla senere disperso”
• koor „Viva Stiffelio!”
• Stiffelio aaria „Vidi dovunque gemere”
• Lina palvus „A te ascenda, o Dio clemente”
• Stankari ja Lina duett „Dite che il fallo a tergere”
• koor „Plaudiam! Di Stiffelio - s'allegri il soggiorno”
• Lina aaria „Ah, dagli scanni eterei”
• Stankari ja Raffaele duett „ Un duello?”
• Jorgi ja Stiffelio palvus kooriga „Non punirmi, Signor, nel tuo furore”
• Stiffelio aaria kooriga „Oh qual m’invade ed agita”
• Stankari kabaletta „Oh gioia inesprimibile”
• Stiffelio, Lina, Stankari ja Raffaele kvartett „Ah no, è impossibile!”
• Stankari aaria „Lina, pensai che un angelo”
• Stiffelio ja Lina duett „Opposto è il calle che in avvenire”
• Stiffelio ja Lina kabaletta „Ah sì, voliamo al tempio”
• Dorotea ja Federico palvus kooriga „Non punirmi, Signor”