Standardne kasutajamudel

Standardne kasutajamudel on teenuse kasutaja standardne andmemudel. Teoreetiliselt võimaldab see eri teenustel kohanduda kasutaja eripärade järgi. Näiteks tarkvara kasutajaliides kohandaks end kasutaja kõnekeele, silmanägemise, eelistatud disaini jne järgi.

Levinud näited standardse kasutajamudeli kohta on juhiluba, pass, kindlustusandmed ja pangaandmed, Interneti vallast näiteks Windows Live ID ja Facebooki konto.

Privaatsus

Tegelikult kipub selline mudel olema pigem ettekääne kasutajate kohta info kogumiseks. Kardetakse, et kogutud infot kasutatakse hoopis inimeste vastu, mitte kasuks. Süsteeme ja liideseid arendades saab kohandavust kavandada süsteemidisaini abil.

Laiemad standardsed kasutajamudelid toovad kaasa suurema turvariski. Mida rohkem on andmebaasides isikute infot, seda suurem on oht, et info hakkab lekkima.

ID-kaart

Paljudes riikides on kasutusel ID-kaart, kuid üldjuhul pole sellel rohkem infot kui passis. Julgeolekulise paranoia kasvades, aga ka lihtsalt biomeetrika levides hakkavad ID-kaardid tõenäoliselt kandma lisainfot kaardi omaniku kohta. Teatud piirini võib see tuua suurenenud turvalisuse, kuid sel on oht areneda politseiriigi osaks. Samuti kardetakse, et kunagi tahetakse ID-kaardile salvestada näiteks inimese poliitilisi ja usulisi vaateid ning selline asi on tugevas vastuolus privaatsuspõhimõtetega.