Spinalógka
Spinalógka (kreeka keeles Σπιναλόγκα) ehk Kalydón (Καλυδών) on saar Kreeta kirderannikul Eloúnda lahes. Plaka küla lähistele jääv saar kuulub Lasíthi piirkonnaüksusse. Lisaks moodustab saar osa Kalydóni saarepiirkonnast.
| Spinalógka | |
|---|---|
 Panoraamvaade mäelt | |
| Saarestik | Kreeta saared |
| Koordinaadid | 35° 17′ 51″ N, 25° 44′ 17″ E |
| Pindala | 8,5 ha |
| Pikkus |
440 m  |
| Laius |
250 m |
| Elanikke |
(asustamata) |
  | |
Saar asub samanimelise Spinalógka poolsaare (ehk "Suure Spinalógka") läheduses. See tekitab sageli segadust, kuna ühte nime kasutatakse nii saare kui ka kõrvalasuva poolsaare kohta. Saare tänapäevane ametlik kreekakeelne nimi on aga Kalydón (Καλυδών).
Algselt ei olnud Spinalógka mitte eraldi saar, vaid Kreeta saare osa. Ajal, mil saar kuulus Veneetsia vabariigile, eraldati saar rannikust kaitse eesmärgil ja sellele rajati kindlus.[1] Veneetslased kogusid saart ümbritsevatelt tasandikelt sel perioodil ka soola.[2] Lisaks on saart kasutatud leprosooriumina ja saar on olnud nii romaanide, teleseriaalide kui ka lühifilmide tegevuskohaks.
Nime päritolu muuda
Veneetsia dokumentide järgi tuleneb saare nimi kreekakeelsest sõnapaarist στην Ελούντα (stin Elounda), mis tähendab "Eloúndale". Veneetslased ei saanud väljendist aru ja kohandasid seda oma keelega – spina ("oga") ja longa ("pikk"). Seda nime hoidsid alal ka kohalikud elanikud. Veneetslased said nime jaoks inspiratsiooni Veneetsia lähedal asuva Giudecca saare endisest nimest Spinalunga.[3]
Ajalugu muuda
Veneetsia kartograafi Vincenzo Coronelli kirjapanekute järgi ei olnud Spinalógka mitte alati saar, vaid see oli varem ühendatud kõrvalasuva Spinalógka poolsaarega. Ta mainib, et aastal 1526 eemaldasid veneetslased osa poolsaarest, luues seeläbi saare. Saare asukohast tulenevalt rajati saarele kindlustused juba varakult pärast saare üle kontrolli saamist, et kaitsta sissepääsu tänaseks vee alla jäänud muistsesse Olouse sadamasse.
Araablaste rüüsteretked muuda
Nii Olous kui seda ümbritsev laiem piirkond tühjenes elanikest 7. sajandi keskel, mil Araabia piraadid Vahemerele retki tegid. Olous püsis mahajäetuna kuni 15. sajandi keskpaigani, mil veneetslased asusid lahe madalatesse ja soolastesse vetesse soolaväljasid rajama. Selle tulemusena muutus piirkond kaubanduslikult väärtuslikuks ja asustati uuesti. See asjaolu koos tärkava ohuga Türgist (eriti pärast Konstantinoopoli langemist aastal 1453) ja piraatide jätkuvate retkedega sundis Veneetsiat saart kindlustama asuma.
Veneetsia valitsemise all muuda
- Vaata ka: Veneetsia Kreeta
Aastal 1578 palkasid veneetslased saare kindlustuste planeerimiseks insener Genese Bressani. Ta rajas saare põhja- ja lõunakülje kõrgeimatesse punktidesse blokhausid ning piki rannikut kindlustuste rõnga, mis takistas vaenulike vägede maaletulekut. Aastal 1579 pani Candia kuningriigi (ehk Veneetsia valduses oleva Kreeta) kindralkuberner Luca Michiel paika endise akropoli kohale rajatavate kindlustuste nurgakivi. Sellele sündmusele viitavad kaks raidkirja: üks kindluse peavärava põiktalal ja teine kindluse põhjaküljel oleva kaitsevalli alusel. Hiljem taipasid veneetslased, et rannikul olevaid kindlustusi oleks lähedalasuvatelt mägedelt ründavate vaenlaste poolt lihtne vallutada olnud. Seepeale otsustati aastal 1584 saare kaitset tugevdada, rajades mäe otsa uued kindlustused. Seeläbi saavutasid Veneetsia väed suurema laskeulatuse, muutes Spinalógka vallutamatuks merekindluseks - üheks olulisimaks kogu Vahemere piirkonnas.
Spinalógka koos Gramvoúsa ja Soúda saarega jäi Veneetsia valduseks isegi pärast seda, kui ülejäänud Kreeta aastatel 1645–1669 toimunud sõja tulemusena Osmanite riigi kätte langes. Mainitud saared kuulusid Veneetsiale seni, kuni Osmanite riik need viimase Osmanite-Veneetsia sõja käigus 1715. aastal vallutas.[4] Need kolm kindlust kaitsesid Veneetsia kaubateid ja olid Veneetsia jaoks kasulikud baasid Kreeta üle peetud sõdade ajal.[5] Neis kindlustes leidsid varjupaiga paljud osmanite tagakiusamise eest põgenenud kristlased.
Osmanite valitsemise all muuda
- Vaata ka: Osmanite Kreeta
Aastal 1715 vallutas Osmanite riik Spinalógka saare, võttes üle viimase järelejäänud Veneetsia kindluse ning kõrvaldades viimase jälje Veneetsia sõjalisest kohalolust Kreeta saarel.[6]
Kreeta ülestõus muuda
Ajal, mil osmanite okupatsioon Kreetal lõppema hakkas, pakkus Spinalógka koos Ierápetras asuva kindlusega pelgupaika mitmetele Osmanite riigi alamatest perekondadele, kes kartsid kristlaste kättemaksu.[7] Pärast 1866. aasta ülestõusu saabus saarele selliseid perekondi kogu Mirampello provintsist. 1878. aasta ülestõusu ajal ei vallutanud Kreeta ülestõusnud, kes olid usutunnistuselt kristlased, ainult Spinalógka kindlust ja Ierápetra kindlust.[8] Aastal 1881 moodustasid 1112 osmanit oma kogukonna ja 1903. aastal lahkusid viimased türklased saarelt.
20. sajand ja leprosoorium muuda
Pärast osmanite lahkumist kasutati saart vahemikus 1903–1957 leprosooriumina. Spinalógka oli tähelepanuväärne kui üks Euroopa viimaseid aktiivselt tegutsenud leprosooriume. Saare viimaseks elanikuks jäänud preester lahkus saarelt 1962. aastal. Selle põhjuseks olid Kreeka Õigeusu Kiriku traditsioonid, mille järgi tuli maetud isikuid mälestada 40 päeva, 6 kuud, 1 aasta, 3 aastat ja 5 aastat pärast nende surma.
Spinalógka kindlusse oli võimalik siseneda kahest sissepääsust. Neist ühte, Dante väravana tuntud tunnelit kutsuti "pidalitõbiste sissepääsuks". Värav on saanud nime selle järgi, et saarele jõudnud patsiendid ei teadnud, mis nendega pärast saarele jõudmist juhtuda võib. Ent saarele jõudes said nad süüa, vett, arstiabi ja ka riiklikku sotsiaalkindlustust. Sellised mugavused olid Kreeta pidalitõbistele varem kättesaamatud, kuna nad elasid enamasti piirkonna koobastes ja tsivilisatsioonist eemal.
Spinalógka tänapäeval muuda
Tänapäeval on see inimasustuseta saar populaarne turismiatraktsioon. Lisaks hüljatud leprosooriumile ja kindlusele on Spinalógka tuntud ka oma väikeste ümarate kivikestega randade ning madala vee poolest. Saarele pääseb kergesti mitmest asulast: Plaka, Eloúnda ja Ágios Nikólaos. Kuna Spinalógka saarel majutusvõimalused puuduvad, kestavad iga päev toimuvad reisid mõne tunni. Sõidule Eloúnda sadamast saarele kulub umbes 25 minutit ja sõidule Ágios Nikólaosest peaaegu tund. Saarele pääsemiseks tuleb lisaks sõidu eest tasumisele osta ka pilet.
Popkultuuris muuda
Saksa režissöör Werner Herzog filmis 1968. aastal saarel oma eksperimentaalse lühifilmi "Viimased sõnad" ("Letzte Worte") ja aastal 1977 filmiti seal Suurbritannia teleseriaali "Who Pays the Ferryman?". Saar on ka mitme kirjandusteose tegevuspaik. Näiteks asub seal Šoti kirjaniku Ali Smithi lühijutu "The Touching of Wood" (jutus nimetamata) tegevuspaik.
Viited muuda
- ↑ Spinalonga Island, Crete – A Fascinating Open Air Museum. Vaadatud 16.04.2019.
- ↑ Spinalonga Agios Nicolaos Crete: uninhabited island uninhabited island. Vaadatud 16.04.2019.
- ↑ Spinalonga – The Island - Skibbereen EagleSkibbereen Eagle. Vaadatud 16.04.2019.
- ↑ Maltezou. "Crete under Venetian rule". Lk 159.
- ↑ Detorakis. "Turkish rule in Crete". Lk 343.
- ↑ Detorakis. "Turkish rule in Crete". Lk 338.
- ↑ Detorakis. "Turkish rule in Crete". Lk 385.
- ↑ Detorakis. "Turkish rule in Crete". Lk 406.
Allikad muuda
- Maltezou, Chrysas A. Peatükk: "Crete under Venetian rule" ("Η Κρήτη κατα τη Βενετοκρατία"). Lk 105-162. Raamatus "Crete, History and Civilization" (kd II), toimetaja Nikolaos M. Panagiotakis. 1988.
- Detorakis, Theocharis. Peatükk "Turkish rule in Crete" ("Η Τουρκοκρατία στην Κρήτη"). Lk 333–436. Raamatus "Crete, History and Civilization" (kd II), toimetaja Nikolaos M. Panagiotakis. 1988.
Kirjandus muuda
- Zorbas, Victor. "Spinalonga, The Isle Of The Damned".
- Beryl Darby. "Spinalonga-Paradise or Purgatory?". The Star, 46, 1, 6–16 (1986).