Speculation

"Speculation: Within and About Science" ("Spekulatsioon: teaduses ja teadusest") on Peter Achinsteini filosoofiline raamat. See ilmus 2019. aastal Oxford University Pressi väljaandel.

Kokkuvõte

Eessõna

Igal probleemil on lahendus, igal lahendusel on probleem. Sellepärast ongi olemas spekulatsioon. Seda on lihtsam teha ja see tekitab vähem probleeme. Sellepärast mõnede teadlaste järgi filosoofid spekuleerivadki, kuna aga teadlased testivad ja tõestavad. Filosoofilised väited on sageli liiga ebamäärased, üldised, abstraktsed ja arvukad, et neid testida ja tõestada. Kui need muutuvad täpsemaks, vähem üldiseks, konkreetsemaks ja vähem arvukaks, saab neid hakata teaduslikult uurida, verifitseerida. Teaduse suurte kaitsjate arvates ei ole teadlastel tarvis spekuleerida ja nad peaksid seda vältima. Mõnede teiste suurte mõtlejate arvates on spekulatsioon oluline, et mõnd vaadeldud nähtuste rühma seletada. Ent selleks et see tegevus oleks teaduslik, peab sellele võimalikult ruttu järgnema katse seda spekulatsiooni katse ja vaatlusega testida ja tõestada. Selle vaate pooldajate järgi ei peaks spekuleerimisstaadiumis olema mitte mingeid reegleid ega piiranguid; need tulevad sisse testimisstaadiumis. Kolmanda vaate järgi on spekulatsioon teaduses oluline eriti siis, kui testimist ja tõestust ei ole. Nii pääsetakse omaksvõetud teooriate raamidest ning võidakse jõuda viljakate ja isegi õigete mõtlemisviisideni.

Pole kerge defineerida spekulatsiooni mõistlikult nii, et see oleks heas vastavuses sellega, mida teadlased ja teised on spekulatsiooniks pidanud. Seda on harva püütud defineerida, ja kui, siis nad on pidanud spekulatsiooniks seda, mis ei vasta nende eelistatud teadusliku meetodi reeglitele. Achinstein püüab anda definitsiooni, mis ei eeldaks kindlat arusaama teaduslikust meetodist. Edasi tuleb küsida, kas spekuleerimine on teaduses legitiimne ja kas sellel saab olla reegleid ja piiranguid ning kas spekulatsioonidele saab anda hinnangut, kui puudub tõestus. Achinsteini vastus lükkab tagasi kõik kolm vaadet ("ära spekuleeri", "spekuleeri, aga testi" ja "spekuleerinagu hull, isegi kui testida ei saa").

"Tõestus" on ikkagi liiga tugev sõna, sest see vihjab kindlusele. Kui spekulatsiooni all mõista lihtsalt tõestuseta väidet, siis liiga paljud teaduse väited oleks spekulasioonid. Teadlased esitavad tavaliselt tõendid. Nad tahavad anda tõendid, mis annaks hea põhjendi väite uskumiseks. Kui see puudub, võib väidet küll spekulatsiooniks pidada. Selle idee võtab Achinstein aluseks.

Sõnal "tõendid" (The Book of Evidence) on mitu tähendust. Igaühe neist saab defineerida "potentsiaalsete tõendite" kaudu. Selle mõiste defineerib Achinstein tõenäosuse ja "korrektse seletuse" mõiste kaudu, mille ta omakorda defineerib (The Nature of Explanation).

William Whewell (The Philosophy of the Inductive Sciences, Founded upon their History) pidas spekulatsiooni teaduses oluliseks. Spekulatsioonid tuleb küll tõestada, aga see toimub testimise staadiumis.

James Clerk Maxwellil, ühel füüsika suurimatest spekuleerijatest, olid tugevad pragmaatilised vaated selle kohta, kuidas ja millal spekuleerida ja kuidas spekulatsioonidele hinnangut anda. Isaac Newtonil oli mittepragmaatiline arvamus spekuleerimise kohta: tõesta, ära kunagi spekuleeri. Ometi oli tema praktika mõneti teistsugune. Mõlemad spekuleerisid ja mõlemal olid asja kohta arvestatavad seisukohad.

Spekulatsioon on teaduse olemuslik osa, seda on raske teha või vähemalt hästi teha. Kuid seda ei tehta ega tohi teha vabalt ega ilma piiranguteta.

1 Teaduslik spekulatsioon: pragmaatiline lähenemine

1. Sissejuhatus

Achinstein mõistab spekuleerimise all alguses spekuleerimise all eelduste sissetoomist teadmata, et nende kasuks on tõendeid. Kui on, siis spekuleerija ei tea seda. Kui ei ole, siis ta teab või ei tea seda. Spekuleerija võib need eeldused sisse tuua ja taipamata, et ta seda teeb.

2. Kolm spekulatsiooni füüsikast

Thomas Youngi valguse laineteooria. Aastal 1802 avaldas Thomas Young kirjutise "On the Theory of Light and Colours", milles ta äratas valguse laineteooria ellu, tuues sisse neli põhieeldust: esiteks, et universumit läbistab hõre ja väga elastne valgust kandev eeter, teiseks, et helendav keha tekitab eetris laineid, kolmandaks, värvuste erinevus sõltub vibratsioonide sagedusest, neljandaks, et kehad tõmbavad seda meediumi külge, nii et see kuhjub nendes ja õhukese kihina nende ümber. Nende ja teiste eelduste abil näitab Young, kuidas valguse vaadeldavaid omadusi nende abil seletada. Aastal 1803 kirjutas valguse korpuskulaarteooria pooldaja Henry Brougham: "Et see artikkel ei sisalda midagi, mis vääriks katse või avastuse nime, ... puudub sellel tegelikult igasugune väärtus. Matemaatilist avastust või edukat faktide induktsiooni, kui see kord on lõpule viidud, ei saa maailmale anda liiga vara. Aga... hüpotees on fantaasia vili, mis on teaduses kasutu ja sobib ainult lõbustuseks jõudehetkel." Seevastu Newtoni valguse korpuskulaarteooria on katsetega induktiivselt toetatud.

William Thomson (lord Kelvin): Baltimore'i loengud molekulidest ja valguse laineteooriast. Aastal 1884 oidas Sir William Thompson Johns Hopkinsi Ülikoolis loengusarja "molekulaardünaamikast ja valguse laineteooriast". Ta püüdis anda laineteoorias postuleeritud valgustkandvale eetrile molekulaarse tõlgenduse. Ta eeldab, et on olemas eeter ja selle omadusi saab mehaaniliselt tõlgendada: "Tundub tõenäoline, et aine molekulaarteooriat saab kunagi nii kaugele arendada, et me suudame aru saada väga peeneteralisest ehitusest ja mõista valgustkandvat eetrit klaasist ja veest ja metallidest erinevana selle poolest, et selle ehitus on väga palju peeneteralisem."