Sotsiaalne tõrjutus

Sotsiaalne tõrjutus ehk ühiskondlik tõrjutus on:

  • olukord, kus sotsiaalne sidusus ehk indiviidi ja ühiskonna vahelised sidemed on katkenud ja inimene ei saa ühiskonnaelus täisväärtuslikult osaleda [1], ja
  • protsess, millega teatud ühiskonnaliikmeid lükatakse ühiskonna äärele ja ei võimaldata täiel määral osaleda [2].

Sotsiaalse tõrjutust võivad põhjustada nii teatud ühiskondlikud kui ka individuaalsed tegurid ehk nn riskitegurid. Sotsiaalse tõrjutuse sagedasemateks riskiteguriteks on madalad sissetulekud, töötus (eriti pika-ajaline töötus), madal haridustase, madala kvaliteediga vähetasustatud töö, erinevad diskrimineerimise vormid (sh sooline, vanuseline ja rahvuslik diskrimineerimine), kroonilised terviseprobleemid ja nendest tulenevad tegevuspiirangud, puue, sõltuvusprobleemid, kodutus, perekondade lagunemine, suur hoolduskoormus.

Euroopa Liidu Nõukogu on kokku leppinud 18 indikaatorit (nn Laekeni indikaatorid) sotsiaalse tõrjutuse mõõtmiseks, tuginedes arusaamale, et sotsiaalne tõrjutus on mitmemõõtmeline fenomen. Seetõttu on sotsiaalse tõrjutuse mõõtmiseks vaja hulka erinevaid indikaatoreid, mis hõlmavad sotsiaalse tõrjutuse erinevaid aspekte: 1) majanduslikku vaesust, materiaalset ilmajäetust ja ebavõrdsust, 2) kaasatust tööturul ja tööintensiivsust leibkonnas, 3) terviseseisundit ja 4) haridustaset. Sotsiaalse tõrjutuse indikaatorite väärtusi avaldab regulaarselt Eurostat ja Eestis Statistikaamet.

Allikad muuda

  1. "Statistikaamet (2014). Sotsiaalne tõrjutus ja vaesus". Originaali arhiivikoopia seisuga 14. november 2014. Vaadatud 18. novembril 2014.
  2. European Commission (2004). Joint report on social inclusion 2004

Välislingid muuda