Soojustegur

Soojuspumba kütteenergia koosneb kahest osast: energiast, mis võetakse madalatemperatuurilisest keskkonnast aurusti kaudu, ning kompressori tarbitud ja soojuseks muundatud energiast. Soojuspumba töö efektiivsust võib iseloomustada soojusteguriga (inglise keeles COP – coefficient of perfomance), mis on kogu saadud soojus­energia ja kompressori tarbitud energia suhe. Soojuspumpade soojustegur võib teoreetiliselt ulatuda 3-st kuni 10-ni. Määravaks on temperatuuritõus. Mida väiksem on temperatuuritõus (keskkondade temperatuuride vahe), seda suurem on soojustegur. Näiteks COP=4 tähendab, et soojuspump, mis töötab võimsusega 2 kW, toodab soojusenergiat võimsusega 8 kW.[1]

Soojustegurit ei peaks nimetama kasuteguriks, sest viimasel on tehnikas väga kindel tähendus: saadud energia suhe tarbitud energiasse ja see on alati väiksem kui üks (ehk väiksem kui 100%).

Erinevate soojuspumpade omavahelisel võrdlemisel tuleb pöörata tähelepanu sellele, et toodud COP väärtused oleks antud sama olukorra juures. Kuna soojustegur muutub hooaja jooksul, siis peegeldab küttelahenduse efektiivsust paremini hooaja keskmine soojustegur (SPF – seasonal perfomance factor). Näiteks SPF = 3 tähendab keskmist soojustegurit 300%. Võrdluseks tänapäevaste tahkeküttekatelde kasutegurid on 85–95%, gaaskondensaatkateldel kuni 110%, aga kaminatel kõigest 50–70%. Soojuspumba soojustegur peegeldab otseselt kokkuhoitud energiat. Hooaja keskmine soojustegur 3...4 näitab, et elektrienergiat kulub 67...75% vähem.[1][2]

Soojuspumba efektiivsust kirjeldav soojustegur (COP) sõltub maasoojuspumba puhul nii kasutatavast süsteemist kui ka sisend- ja väljundtemperatuuridest. Sealjuures tuleb arvestada, et avatud soojussüsteemi puhul on COP kõrgem ja stabiilsem kui kinnise soojussüsteemi korral ning otseaurustiga süsteemid on tõhusamad (COP on kuni 0,5 võrra suurem) kui kinnised süsteemid, kuivõrd neis puudub maakontuuri tsirkulatsioonipump. Hooaja keskmine soojustegur (SPF) jääb maasoojuspumpade puhul järgmistesse vahemikesse: põrandkütte puhul 3,5...4 ning radiaatorkütte puhul 3...3,5. Soojustegurite erinevused on tingitud asjaolust, et radiaatorkütte puhul on vajalik maksimaalne väljundtemperatuur kõrgem (~50 °C) kui põrandkütte puhul (~35 °C).[2]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 Jõeleht, Argo. Gaškov, Mikk. Polikarpus, Maile. Soojussüsteemi puurkaevu ja -augu mõju põhjavee ja pinnase füüsikalistele omadustele ning põhjavee keemilisele koostisele Eesti tingimustes. Tartu: TÜ 2012. Soojussüsteemi puurkaevu mõju
  2. 2,0 2,1 Soojuspumbaliit. Soojuspumba soojustegur