Sisyphos oli vanakreeka mütoloogias Korinthose linna rajaja ja kuningas, kes ei hoolinud jumalatest ega surmast. Ta oli tuntud oma auahnuse ja salakavaluse poolest. Kui Thanatos (surm) tuli Zeusi käsul teda Hadesesse viima, aheldas Sisyphos Thanatose ning pääses ise vabadusse. Thanatose vangistus tähendas, et inimesed enam ei surnud. Selle peale pahandas sõjajumal Ares, kelle võitlused kaotasid oma võlu, kuna keegi ei saanud surma. Ares vabastas Thanatose, kes viis Sisyphose uuesti allilma. Hadeses kavaldas Sisyphos surma uuesti üle ning sai loa naasta elavate sekka. Kui pettus ilmsiks tuli, pidi Sisyphos surnuteriiki tagasi minema ning talle määrati ränk karistus: veeretada ülesmäge hiiglaslikku kivikamakat, mis mäetipust alati uuesti alla varises, ning Sisyphos pidi tehtud tööd lõpmatuseni kordama.

Tizian. Sisyphos. 1549

Essees "Sisyphose müüt" analüüsib prantsuse filosoof Albert Camus Sisyphose loole tuginedes inimeksistentsi absurdsust.