Serafino dell'Aquila

Serafino dell'Aquila (sündinud 1466, surnud 1500), tuntud ka Serafino Aquilano, Serafino dei Ciminelli, oli Itaalia luuletaja ja muusik Serafino Cimini di Bazzano, stiililt üks Petrarca järgijatest[1]. Serafino luulest olid hiljem mõjutatud nii Prantsusmaa kui ka Inglismaa renessanssluuletajad.

Serafino dell'Aquila 1510. aasta Veneetsia väljaande kaas

EluloolistRedigeeri

Serafino sündis väikeses L'Aquila linnas 1466 kõrgest soost linnakodanike Francesco ja Lippa de 'Legistise pojana. Esimese hariduse sai ta oma kodulinnas. 1478. aastal läks Serafino koos emapoolse onu Paolo de 'Legistisega, kes oli Potenza krahvi Antonio de Guevara sekretär, Napolisse ja hakkas teenima paažina krahvi õukonnas. Rafineeritud kultuuriga õukonna keskel pühendus noormees luulekunsti ja muusika õppimisele. Ta oli tuntud franko-flaami koolkonna helilooja Guillaume Garnier' andekas õpilane ning kohtus hiljem ka Josquin des Prez'ga, kellele ta võib-olla on pühendanud soneti "Jusquin, non dir ch'el ciel sia crudo ed empio".

Serafino pöördus 1481. aastal pärast isa surma L'Aquilasse tagasi ja jäi sinna 1484. aastani. Ta pälvis oma linnas linnakodanike imetluse noore muusikuna, kes laulis Petrarca tekste lauto saatel võrreldamatu elegantsiga. Kuid Serafinot peibutas suurem kuulsus, mille ta võis saavutada õukonnas suuremates linnades ja nii siirdus ta L'Aquilast Rooma, kus astus Ludovico il Moro venna kardinal Ascanio Sforza teenistusse. Kardinal harrastas luksuslikku elu pidude, bankettide ja jahiretkede lõputu jadana. Serafino pidi neis osalema, kuid ta ei varjanud oma kannatamatust isanda meelelahutuste suhtes, mis, samuti nagu õukonnaelu intriigid ja nurjatus, ei sobinud nooruki uhke ja impulsiivse iseloomuga. Oma tunded pani ta kardinali vastu sihitud salvavatesse luuletustesse, mis peale õukonna levisid ka Roomas ja äratasid linnas luuletaja vastu heatahtlikku solidaarsust.

1490. aastal saatis luuletaja kardinali käigul Milanosse Ludovico il Moro juurde. Moro õukonnas äratas ta tähelepanu oma improviseerimisoskusega, luuletades vastkuuldud Chariteo strambotto'dele vastuseks luulet samas žanris ja esitades seda lauto saatel. Varsti saavutas Serafino Ciminelli sellise kuulsuse, et kõik sellel perioodil komponeeritud strambotto'd on omistatud talle. Pärast Rooma tagasipöördumist pälvis luuletaja imetluse uudse luuležanriga ning sõlmis sidemed kirjandusest huvitatud inimestega nagu Pietro Gravina, Accoltid, Calmeta ehk Vincenzo Colli, kes hiljem pani kirja luuletaja eluloo (ilmus 1505).

1491. aasta karnevaliajaks kirjutas Serafino Sannazaro laadis pastoraalse ekloogi "Tirinto e Menandro". Selles leiduv "Dimmi, Menandro mio, deh, dimmi sozio" nuhtles paavsti õukonda ja põhjustas skandaali ning luuletaja pidi jätma teenistuse Roomas ning minema tagasi Napolisse. Seal sai Serafinost Pontano Akadeemia liige, kus ta käis läbi Jacopo Sannazaroga, Pier Antonio Caracciologa ja Benedetto Garethiga (Chariteo), kelle kaheksarealise strambotto vormi võttis ta eeskujuks enda omasid kirjutades. 1494. aastal pidi ta sõja puhkemise tõttu linnast lahkuma ning ta liikus järgnevatel aastatel Urbinos, Mantuas, Milanos ja teistes Põhja-Itaalia linnades, esinedes õukondades. 1500. aastal pöördus ta tagasi Rooma ja sai Malta ordu rüütli tiitli, kuid suri lühikest aega pärast seda palavikku. Ta on maetud Rooma Santa Maria del Popolo kiriku kalmistule.[2]

LuuleRedigeeri

Et Serafinol oli kombeks esitada oma tekste ise lauto saatel ja vahetevahel improviseerides esituse käigus neid muuta ja täiendada, on käsikirjadesse ja trükki jõudnud tekstid teiste üleskirjutused. Tekstide temale omistamine hiljem on vahel osutunud keerukaks. Esimene Serafino dall'Aquila tekstide kogumik "Opere del facundissimo Seraphino Aquilano" ilmus Roomas 1502. aastal ja ainult järgneva kümnendi jooksul järgnesid veel paarkümmend. 391 talle omistatud luuletusest 261 on strambotto'd ja 97 sonetid.

ViitedRedigeeri

VälislingidRedigeeri