SECI mudel

SECI mudel on üks võimalikest teadmusloomemudelitest, mille loojaks on Ikujiro Nonaka.

SECI mudel on ilmselt kõige rohkem tsiteeritud teadmushalduse teooria.^[1]

Selle mudeli kohaselt on teadmusloome pidev protsess, mille järgi teadmus läbib neli etappi: sotsialiseerimine, eksternaliseerimine, kombineerimine, internaliseerimine (SECI). Nendest neljast etapist tuleneb ka SECI-mudeli nimi: inglise keeles on nende etappide nimed Socialization, Externalization, Combination ja Internalization.

Sotsialiseerimise etapis toimub kogemuste, tehnilise oskuste, mõttemallide ja teiste ilmutamata teadmiste jagamine. See on peamiselt võimalik vaatluse ja proovimise teel.^[2] Kusjuures vaatlus ei pruugi toimuda reaalses töökeskkonnas, seda võib asendada näiteks videolõiguga, ekraanivideoga või virtuaallaboriga.^[3] Samuti võib selles etapi realiseerimiseks kasutada mitteformaalset kohtumist, kus meeskonnaliikmetel või klientidel ning teenusepakkujatel on võimalik vabas vormis tutvustada oma maailmavaateid, mõttemalle ning jagada elukogemusi.^[4]

Eksternaliseerimise etapis toimub ilmutamata teadmuse konverteerimine ilmutatud teadmuseks. Seda on võimalik teostada näiteks mudelite, juhtumianalüüsi (ka lihtsa juhtumijutustuse) või ajurünnaku abil. ^[2] Jutustustes on kasulik kasutada metafoore, analooge ja lihtsustatud mudeleid. Kui teadmus on ilmutatud, siis on teadmus kristalliseerunud, seda saab jagada teistega ning kasutada alusena uutele teadmustele. ^[4]

Kombineerimise etapis toimub ilmutatud teadmuse baasil keerulisema ja süstematiseerituma uue ilmutatud teadmuse loome. Ilmutatud teadmused võivad siinjuures pärineda nii organisatsiooni enese teadmusbaasist kui ka välistest allikatest. Selles etapis on võimalik loobuda kitsastest mudelitest ning luua laiemalt mõistetav teadmus paigutades olemasolevad ilmutatud teadmused konkreetsesse konteksti.^[4] Seejuures on oluline kirjeldada teadmuste omavahelised seosed ja suhted.^[2]

Internaliseerimise etapis toimub ilmutatud teadmuse baasil uute ilmutamata teadmuste teke. See on eelkõige saavutatav seetõttu, et üksikisikud omavad ilmutamata teadmust milliseid saab sünteesida uue ilmutatud teadmusega ning seeläbi sünnib uus ilmutamata teadmus.^[4] Kui vaadelda seda protsessi aga andmeanalüüsi vaatest, siis toimub siin protsess, kus uute loodud seoste põhjal tekivad uued andmed, milliste analüüsi käigus on võimalik leida uusi seoseid, mida omakorda on võimalik analüüsida.^[2]

Pärast internaliseerimist jätkub protsess uuel „tasemel“, sellest tulenevalt teadmiste loomise spiraali metafoor^[5], mida sageli nimetatakse ka SECI mudeliks. Mudeli spiraalsus tuleneb aga sellest, et uue tekkinud ilmutamata teadmuse baasil on võimalik luua uus ilmutamata teadmus, see ilmutada, seda kombineerida olemasoleva ilmutatud teadmusega, mis omakorda on võimalik internaliseerida ning kogu tsükkel on seeläbi uuesti korratav.

Teadmus jaguneb selle mudeli kohaselt ilmutamata ja ilmutatud teadmuseks. ^[5] llmutatud teadmust väljendavad formaalsed dokumentatsioonid ning seda tüüpi teadmust saab salvestada ja edastada. Ilmutamata teadmus on aga isikule omane, tema sees ning tehnoloogiliselt keeruline edastada.

Ilmutamata (tacit) teadmus – on teadmus, mille inimene on omandanud läbi erinevate ülesannete täitmise, erinevates kontekstides ja situatsioonides läbi elu. Seega põhineb ilmutamata teadmus indiviidi kogemustel. See väljendab ennast läbi erinevate inimtegevuse viiside – hinnangud, hoiakud, vaatepunktid, pühendumised, motivatsioon jne. Tavaliselt on raske väljendada ilmutamata teadmust otseselt sõnades ning sageli ainus viis seda presenteerida, on läbi metafooride, joonistuste jm ebaformaalset keelt kasutavate väljendusviiside.

Ilmutatud (explicit) teadmus – erinevalt ilmutamata teadmusest saab ilmutatud teadmust kergelt vormindada koodi või keelde ning seetõttu kommunitseerida edukalt erinevate kanalite ja teabekandjate kaudu. Koodiks võivad olla sõnad, numbrid või sümbolid - grammatilised ütlused, matemaaitlised avaldised, täpsustused, manuaalid jne.

Viited muuda

↑ Gourlay, S. (2003). The SECI model of knowledge creation: some empirical shortcomings. 4th European Conference on Knowledge Management. Oxford, England: Academic Conferences Ltd.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Yermish, I. (2009). Knowledge Management in Business Intelligence. rmt: R. W. King, Knowledge Management and Organizational Learning (lk 131-143). New York: Springer Science.
↑ Nemati, H. R., Steiger, D. M., Iyer, L. S., & Herschel, R. T. (2002). Knowledge warehouse: an architectural integration of. Decision Support Systems 33, 143– 161.
↑ ^4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 Nonaka, I., Toyama, R., & Konno, N. (2000). SECI, Ba and Leadership: a Unified Model of Dynamic Knowledge Creation. Long Range Plannig 33, 5-34.
↑ ^5,0 ^5,1 Nonaka, I. and Takeuchi, H. (1995) The Knowledge-Creating Company: How Japanese Companies Create the Dynamics of Innovation. Oxford University Press, New York.

[1] Gourlay, S. (2003). The SECI model of knowledge creation: some empirical shortcomings. 4th European Conference on Knowledge Management. Oxford, England: Academic Conferences Ltd.

[:0-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 ^2,3 Yermish, I. (2009). Knowledge Management in Business Intelligence. rmt: R. W. King, Knowledge Management and Organizational Learning (lk 131-143). New York: Springer Science.

[3] Nemati, H. R., Steiger, D. M., Iyer, L. S., & Herschel, R. T. (2002). Knowledge warehouse: an architectural integration of. Decision Support Systems 33, 143– 161.

[:1-4] 4,0 ^4,1 ^4,2 ^4,3 Nonaka, I., Toyama, R., & Konno, N. (2000). SECI, Ba and Leadership: a Unified Model of Dynamic Knowledge Creation. Long Range Plannig 33, 5-34.

[:3-5] 5,0 ^5,1 Nonaka, I. and Takeuchi, H. (1995) The Knowledge-Creating Company: How Japanese Companies Create the Dynamics of Innovation. Oxford University Press, New York.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]