Sünkroonsus (Jung)

Sünkroonsus (kreeka keelest syn, 'koos' + chronos‚ 'aeg', saksa keeles Synchronizität, inglise keeles synchronicity) on psühholoogias Šveitsi psühholoogi Carl Gustav Jungi poolt kasutusele võetud mõiste, millega ta mõtles "ajaliselt kokkulangevatele akausaalsetele sündmustele," "tähendusrikastele kokkusattumistele," st seaduspärasustele, mida ei saa seletada põhjuslikkuse abil. Jung kirjutas sünkroonsusest esimest korda tekstis "Naturerklärung und Psyche: Synchronizität als ein Prinzip akausaler Zusammenhänge" (1952).

Vaata ka

• üheaegsus
• diakroonia ja sünkroonia