Ava peamenüü

Sümbolmeloodia on tuntud loomisviis, kus mingile tuntud viisile luuakse täiesti uued sõnad. Tihti kasutatakse parodeerimiseks väga tuntud sümbolmeloodiaid, just isamaalisi (nt "Kui Kungla rahvas kuldsel a`al kord istus maha jooma") või isegi hümne, kuna need on levinud paljude inimeste seas. Sümbolmeloodiatel on koht rahva mälus ning identiteedis, nad loovad seoseid ning tähendusi.[1]

Sümbolmeloodiad on tänapäeva laulu- ja luuleloomingus populaarsed. Sümboolselt ei mõju mitte ainult tuntud lauluviis, vaid ka uued sõnad, mille funktsioon on pakkuda kas poliitilisi, ühiskondlikke või kultuurilisi vihjeid ja seoseid. Enamasti viisist piisab, et sümbolmeloodiaid ära tunda. Oluline on veel esitusviis, milles ilmnevad laulu muusikalised tunnused, kuid mis võivad olla nihkes. [1]

Sümbolmeloodiaid Eesti kultuurisRedigeeri

Jaan Malin

Tuntud sümbolviis, millele eestikeelseid sõnu on seatud, on Ameerika rahvaviis "Yankee Doodle". See meenutab oma viisi ning meloodia poolest eesti uuemaid rahvalaule. Ka kasutas seda meloodiat raadiojaam Ameerika Hääl oma saate algussignaalina. Kuna see oli osa keelatud läänemaailmast, siis kandis see ka poliitilist sõnumit. Eestis on tehtud sellel viisil mitmeid tekste, näiteks EÜE-laulud "Kuldre marsirood" ja "EÜE ja Euromais". Veel ka Jaan Malini luuletus "Jüriöö eelseisund ehk Pardiajajatele"(1986), mida on laulnud ansambel Viies Ratas ning Indrek Rüütle "Ei eesel pole elevant"(1997). Ka ansamblitel Kulo ja J.M.K.E. on oma versioonid sellest laulust. [1]

Sümbolmeloodiat iseloomustab Contra kaver "Tüütu kärbes", mis on tehtud Suzanne Vega kuulsale laulule, algab see nii:  näpin voodi nurgas kotte [null /] Und ei tule terve öö / vahelduseks tapan rotte / see on ainus meeldiv töö. [1]

Näiteks on ukraina rahvatantsust – kasatšokist – inspireeritud "Tantsulaul". Contra on loonud sellest "Kassatšekki"(1992), mis on üleminekuaja perioodi ilmestav tekst, mille peateemadeks on vägivald ja vaesus. [1]

ViitedRedigeeri

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 Särg, Taive 1999. Contra: meedia, kirjanduse ja folkloori vahel. Vikerkaar, nr 5-6.