Säästev linnaplaneerimine
Säästev linnaplaneerimine (inglise sustainable urban planning) on linna terviklik planeerimine eesmärgiga rahuldada linnaelanike sotsiaalsed ja majanduslikud vajadused võimalikult väikese otsese ja kaudse energia- ja materjalikuluga, otstarbeka maakasutusega ning keskkonda kahjustamata[1].
Säästev ja jätkusuutlik linn peaks suutma luua koostöö ökoloogia, majanduse, poliitika ja kultuuri vahel. Nii saab linn vähendada oma ökoloogilise jalajälje suurust. Linn peaks suutma endale toitu kasvatada linnas ja selle lähiümbruses. See aitab kaasa sellele, et toitu ja toorainet ei pea transportima kaugelt ja kaup jõuab kohale värskelt. Ühtlasi peaks linn kasutama taastuvaid energiaallikaid ja maakasutus peab olema võimalikult efektiivne.
Säästva linnaplaneerimise oluline osa on linnaelanike aktiivne osalemine planeerimisel. Umbes 50% maailma rahvastikust elab linnades ja nende lähiümbruses[2]. Seega on vaja luua võimalusi inimeste mahutamiseks ja elatamiseks aga samas hoida mõju keskkonnale madal.
Säästva linna idee on jätkuks 1970. aastatel tekkinud algatustele muuta linnad inimlikumaks ja demokraatlikumaks.
Planeerimine muuda
Uued jätkusuutlikud ja uuesti kujundatud linnad pakuvad häid lahendusi näiteks transpordi, hariduse ja kommertsi valdkondades. Need peaks looma inimestele võimalusi valida kinnisvara erinevaid stiile, suurusi ja hinnavahemikke. Läbimõeldud tänavate, kõnniteede, rööbas- ja ühistransporditeede struktuur aitab luua uusi ja kiiremaid liikumisvõimalusi ning vähendab transporditeekonna pikkust ja lühendab sõiduaega. Kõndimine, rattasõit ja muud alternatiivsed liikumisviisid fossiilkütusega töötavatele masinatele peaks olema tehtud võimalikuks ning linn peaks elanikke julgustama nende kasutamisele.[3]
Asutused, poed ja teenused on toodud inimestele lähedale, et vähendada autode arvu linnas. Ühistransport on arenenud, selle hinnad taskukohased ja peatused rajatud elamute lähedusse.
Arhitektid ja visionäärid muuda
Richard Register muuda
Esimesena kasutas mõistet "ökolinn" Richard Register oma 1987. aastal ilmunud raamatus "Ecocity Berkeley: Building Cities for a Healthy Future" [4].
Paul F Downton muuda
Downton on arhitekt, üks juhtivaid säästliku ja jätkumajandusliku linna teoreetikuid.
Vincent Callebaut muuda
Callebaut on Belgia päritolu arhitekt, kes keskendub ökoloogiliste ja futuristlike linnade ja ehitiste projekteerimisele. Need projektid hõlmavad paljusid jätkusuutlikkuse aspekte, näiteks taastuvenergiat ja linnasisest põllumajandust. Mitmed tema projektid kaasavad mitmekorruselisi hooneid, kus kasvatatakse taimi ja mis toodavad endale ise energiat.[5]
Näiteid linnadest muuda
Turu linn Soomes üritab 2040. aastaks saavutada neutraalse ökoloogilise jalajälje. [6]
Saksamaal on mitmed linnad seadnud eesmärgiks saavutada säästliku keskkonna. Näiteks Freiburgi on tihti kirjeldatud kui rohelist linna. Mitmed projektid on käimas ka Hannoveris, Münchenis, Hamburgis ja Frankfurdis.
Rootsi linn Norra Älvstranden on jätkusuutlik, väikese ökoloogilise jalajäljega linn, kus ehitatakse passiivmaju ja on välja töötatud korralik taaskasutussüsteem jäätmete jaoks.
Bafuti linn Kamerunis töötab selle nimel, et saada 2020. aastaks ökolinnaks projekti "Bafut Council Eco-city" abil.
Melbourne Austraalias on viimase 10 aasta jooksul täiendanud ja parandanud ühistranspordi võimalusi ning loonud linna autovabad piirkonnad.
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Säästva Eesti Instituut. "Säästva arengu sõnaseletusi". Vaadatud 14.10.2017.
- ↑ "The World Factbook — Central Intelligence Agency". Originaali arhiivikoopia seisuga 24.04.2010. Vaadatud 14.10.2017.
- ↑ ASLA. "Sustainable Urban Development". Vaadatud 14.10.2017.
- ↑ Richard Register (1987). Ecocity Berkeley: Building Cities for a Healthy Future. North Atlantic Books.
- ↑ "Vincent Callebaut Architectures". Originaali arhiivikoopia seisuga 17.10.2017. Vaadatud 14.10.2017.
- ↑ "Sustainable Development". Turku.fi. Vaadatud 14.10.2017.