Ruuben Lambur
Ruuben Lambur (13.november 1925 Peressaare – 16.mai 2024 Sõmeru) oli Eesti vabadusvõitleja ja viimane metsavend.
Ruuben Lamburi metsavennaelu sai alguse juba 1941. aastal. Toona 16-aastane noormehena, kes oli pärit seitsmelapselisest perest, pages koos Vabadussõjas osalenud isaga metsa. Hiljem tegutses metsas 1944. aasta sügisest kuni 1947. aasta teise pooleni[1]. Ruuben Lambur jäi vahele valedokumentide ostmise katsel ja talle mõisteti 25 + 5 aastat, Gulagi laagris viibis ta 18 aastat. Töötas seitsmendas surmalaagris söekaevurina, aga ei murdunud.
Lambur oli tuntud oma mälestuste ja tegevuse poolest, sealhulgas mälestuste raamatu "Alutaguse saaga" (2024) avaldamisega[1].
Tunnustus
muudaLamburile oli kingitud kaitseväe teeneterist ja reservohvitseride kogu annetas talle maaväeohvitseri mõõga. Lisaks oli tal maakonna vapimärk. 2023 aastal tunnustati teda Põhjakotka märgiga.
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 "Viimase metsavenna lahkumine: Ruuben Lambur (13.11.1925 – 16.05.2024)". Postimees. 4. juuli 2024. Vaadatud 5. juuli 2024.