Roland Peeretaja
Roland Peeretaja (Roland the Farter, Roland le Fartere, Roulanduse le Fartere, Roland le Petour) oli 12. sajandil Inglismaa kuninga (oletatavalt) Henry II kojanarr, kes pidi õukonna traditsioonilistel jõulupidudel esitama tantsu, mis lõppes üheaegse hüppe, vilistamise ja peeretusega (Unum saltum et siffletum et unum bumbulum). Oma teenete eest sai ta vastutasuks Hemingstone'i mõisa koos 100 aakri (12 hektari) maaga Suffolkis.[1][2]
Arhiiviandmed muuda
Täpseid ajaloolisi andmeid Rolandi kohta napib, kuigi üldjoontes peab kirjeldus tema tegevuse kohta arvatavasti paika, kuna on olemas selle ajastu raamatupidamise märkmed selle kohta, millist tasu ja mille eest ta sai, ehkki puuduvad tähtajad. Raamatus "On Farting: Language and Laughter in the Middle Ages" kirjeldab kirjandusprofessor Valerie Allen, et Roland (sünninimega George) oli esmalt Henry I teenistuses, seejärel Henry II, kuid väidetavalt hilisem kuningas, oletatavalt Henry III, pidas tema tegevust kohatuks ja võttis maad ning mõisa tagasi.[3] Selle kirjelduse kohaselt pidanuks Roland tegutsema 120 aastat, mistõttu ei saa tema täpses tegevusperioodis kindel olla.[2]
Liber feodorum muuda
Pikemalt artiklis Liber feodorum
1302. aastal koostatud raamatus "Liber feodorum" kirjeldatakse Rolandi tegevust:
"Edmundus de Breinton' tenet Hemelingeston' cum pertineciis, ... et est ista seriancia faciendi unum saltum, siffletum, et pettum."
Tõlge: "Edmundus de Breintonile kuulub Hemelingestoni koos kõige juurdekuuluvaga ... ning peab tegema ühe hüppe, ühe vile ja ühe peeru."
"Seriantia que quondam fuit Rollandi le Pettour in Hemingeston' in comitatu Suff', pro qua debuit facere die Natali Domini singulis annis coram domino rege unum saltum et sifflettum et unum bumbulum"
Tõlge: "Maaomanik Rolland le Pettour Hemingstone'ist, Suffolki krahvkonnast … pidi tegema ühe hüppe, ühe vile ja ühe peeru."[4][5]
Kontekst muuda
Keskajal oli kõhutuule-huumor seotud organismi tegevuse kontrollimatusest tuleneva ärevuse ning meeldetuletusega, et ka kõrgeimatel aadlikel pole sellest pääsu. Teine tähendus on tõsisem ning seotud surelikkuse, lagunemisega ning paljud tolle aja kirjanikud nägid selles seost surmaga: kõhutuul ja roe tuletasid iga päev meelde surelikkust ning pattu.[2]
Lisaks oli tolle ajastu õukonna meelelahutuse – akrobaadid, žonglöörid, tuleneelajad, jutuvestjad, muusikud, koomikud – osa ka kõhutuule kasutamine, Iirimaa 8. sajandi kirjalikest allikatest leiab nimekirja õukonna "peeretajatest" (bruigedoire), kellele määrati töötasuks kindel osa jahisaagist. Ligikaudu Rolandi tegevusperioodil kirjeldatakse üht peeretajate rühma Iirimaa kuninga juures.[2]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ Crick, Julia C.; van Houts, Elisabeth (21. aprill 2011). A Social History of England, 900–1200. Cambridge UP. Lk 405. ISBN 9781139500852. Vaadatud 19. detsembril 2013.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 McRobbie, Linda Rodriguez (28. detsember 2015). "The True Story of Roland the Farter, and How the Internet Killed Professional Flatulence". Atlas Obscura. Vaadatud 25. detsembril 2022.
- ↑ Valerie Allen (2007). "On Farting. Language and Laughter in the Middle Ages". Springer. Vaadatud 25.12.2022.
- ↑ "Liber feodorum". Liber feodorum. 1250. Vaadatud 25.12.2022.
- ↑ "Liber Feodorum Part II 1244". Home Page (ladina). 27. september 2021. Vaadatud 25. detsembril 2022.