Iirimaa kuningriik

kuningriik personaalunioonis Suurbritanniaga 1542-1801
Ríoghacht Éireann
Kingdom of Ireland
Iirimaa kuningriik
1542–1. jaanuar 1801
Royal Standard of Ireland (1542–1801).svg
Saint Patrick's Saltire.svg
Kingdom Ireland.svg
Ülal: kuninglik lipp (1542–1801)
All: Püha Patricku lipp (pärast 1783)
Vapp
Kingdom of Ireland 1789.svg
Iirimaa kuningriik 1789. aastal
Valitsusvorm klientriik
Osa Inglismaa klientriik (1542–1707)
Suurbritannia klientriik (1707–1800)
Pealinn Dublin
Religioon anglikaani
katoliiklik
presbüterlik
Ajalugu
 –"Crown of Ireland Act"
 –Konföderatsioonisõjad
 –Vabariik
 –Seadusandlik sõltumatus
 –"Act of Union"

1542
1642–52
1652–60
1782–1800
1800
Riigikeeled inglise keel, klassikaline gaeli keel
Rahaühik Iiri nael
Eelnev riik Iirimaa isandkond
Gaeli Iirimaa
Järgnev riik Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik

Iirimaa kuningriik (klassikalises iiri keeles: Ríoghacht Éireann; iiri keeles: Ríocht Éireann) oli Inglismaa ja siis Suurbritannia klientriik, mis eksisteeris aastatel 1542–1800. Seda valitsesid Inglismaa ja siis Suurbritannia monarhid personaalunioonis oma muude valdustega. Kuningriiki valitseti Dublini lossist nominaalselt kuninga või kuninganna poolt, kes nimetasid ametisse asekuninga (Lord Deputy, hiljem Lord Lieutenant), kes nende asemel valitses. Iirimaal oli oma seadusandja (Iirimaa parlament), aadelkond (Iirimaa aadelkond), õigussüsteem ja riigikirik (protestantlik Iirimaa kirik).

Kuningriigi territooriumil oli varem olnud 1177. aastal pärast normannide sissetungi Iirimaale asutatud isandkond, mida valitsesid Inglismaa kuningad. 1500. aastateks oli Inglise võimu ala suuresti kahanenud ja enamikku Iirimaast valitsesid gaeli Iiri pealikud. 1542. aastal tehti Inglismaa kuningas Henry VIII Iirimaa kuningaks. Inglased alustasid kontrolli kehtestamist saare üle, mis kutsus esile Desmondi mässud ja Üheksa-aastase sõja. Vallutus viidi lõpule 1600. aastatel. Vallutamine hõlmas põlisiirlaste maa konfiskeerimist ja koloniseerimist Suurbritannia asunikega.

Algusaastatel oli kuningriigil vähe tunnustust, kuna ükski Euroopa katoliiklik riik ei tunnistanud Henryt ja tema järglast Edwardit Iirimaa monarhina; kuigi paavst Paulus IV tunnistas katoliikliku kuninganna Mary I Iirimaa kuningannaks. Katoliiklasi, kes moodustasid suurema osa elanikkonnast, diskrimineeriti ametlikult kuningriigis, kus 17. sajandi lõpust domineeris protestantlik ülevõim. See diskrimineerimine oli mitme puhkenud konflikti üks peamisi põhjustajaid: Iiri konföderatsioonisõjad (1641–1653), Kahe kuninga sõda (1689–1691), Armagh' rahutused (1780.–1790. aastatel) ja 1798. aasta Iiri mäss.

Iirimaa parlament võttis vastu "Acts of Union 1800", millega see kaotas iseenda ja kuningriigi. Selle võttis vastu ka Suurbritannia parlament. Sellega loodi 1801. aasta esimesel päeval Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik, kui ühendati Iirimaa ja Suurbritannia kroonid.

AjaluguRedigeeri

TaustRedigeeri

  Pikemalt artiklites Normannide sissetung Iirimaale ja Iirimaa isandkond

Paavst Hadrianus IV bulla "Laudabiliter" anti välja 1155. aastal. Sellega anti Anjou Inglismaa kuningale Henry II-le tiitel Dominus Hibernae (ladina keeles: "Iirimaa isand"). "Laudabiliter" volitas kuningat Iirimaale tungima, toomaks riigi Euroopa sfääri. Vastutasuks pidi Henry maksma paavstile ühe penni maksunimekirja iga majapidamise kohta. Seda taaskinnitas Hadrianuse järglaspaavst Aleksander III 1172. aastal.

Kui paavst Clemens VII Inglismaa kuninga Henry VIII 1533. aastal kirikuvande alla pani, muutus isandkonna põhiseaduslik positsioon Iirimaal ebakindlaks. Henry eemaldus Pühast Toolist ja kuulutas end Inglismaal kirikupeaks. Ta esitas Roomale avalduse abielu kehtetuks tunnistamise kohta kuninganna Catherine'iga. Clemens VII keeldus Henry nõudmisest ja Henry keeldus hiljem tunnistamast Rooma-Katoliku Kiriku vestigiaalset suveräänsust Iirimaal, ning paavst Paulus III pani ta 1538. aasta lõpul taas kirikuvande alla. Selle vastu võitlemiseks võeti vastu 1537. aasta "Treason Act".

Tudorite IirimaaRedigeeri

  Pikemalt artiklis Tudorite Iirimaa-vallutus

Pärast Silken Thomase ebaõnnestunud mässu aastatel 1534–35 saavutas Lord Deputy Grey 1530. aastate lõpul mitme klanni vastu mõningast sõjalist edu ja ja võttis vastu nende alistumise. 1540. aastaks näis enamik Iirimaad olevat rahustatud ja kuninga Dublini valitsuse kontrolli all; olukord, mis ei pidanud kaua kestma.

Henry kuulutati Iirimaa kuningaks 1542. aasta "Crown of Ireland Acti" abil, see oli Iiri parlamendi akt. Uut kuningriiki ei tunnistanud Euroopa katoliiklikud monarhiad. Pärast Henry poja, kuningas Edward VI surma tunnistas 1555. aasta paavsti bulla katoliikliku kuninganna Mary I Iirimaa kuningannaks. Iirimaa krooni "personaaluniooni" seos Inglismaa krooniga kinnitati katoliikliku kanoonilise õigusega. Sel moel valitses Iirimaa kuningriiki valitsev Inglismaa monarh. See pani uue Iirimaa kuningriigi personaaluniooni Inglismaa kuningriigiga.

Kooskõlas laiendatud rolli ja enesekuvandiga asutas administratsioon 1541. aastal barristeridele King's Innsi ning 1552. aastal heraldika reguleerimiseks Ulsteri vapikuninga. Dublini Ülikooli asutamise ettepanekud lükkusid edasi 1592. aastani.

1593. aastal puhkes sõda, kui Tyrone'i krahv Hugh O'Neill juhtis Iiri lordide ja Hispaania konföderatsiooni krooni vastu, mis sai hiljem tuntuks kui Üheksa-aastane sõda. Imeliste Iiri võitude seeria viis Inglise võimu Iirimaal 1600. aasta alguseks kokkuvarisemiseni, kuid Charles Blounti, Lord Mountjoy juhitud uus kampaania sundis Tyrone'i 1603. aastal alistuma, viies lõpule Tudorite Iirimaa-vallutuse.

Stuartite IirimaaRedigeeri

1603. aastal sai šotlaste kuningast James VI-st Inglismaa ja Iirimaa kuningas James I, ühendades Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa kuningriigid personaaluniooni. Kuningriigi poliitilise korra katkestasid 1639. aastal alanud Kolme kuningriigi sõjad. Sellele järgnenud interregnumiperioodil valitseti Inglismaad, Šotimaad ja Iirimaad aastani 1660 vabariigina. Sel perioodil tõusis kuningriigis lojalistlik Iiri katoliiklik konföderatsion ja aastast 1653 loodi vabariiklik Inglismaa, Šotimaa ja Iirimaa ühendus. Kuningriiklik kord taastati 1660. aastal koos Charles II restauratsiooniga. Ilma igasuguse avaliku eriarvamuseta kuulutati Charlesi valitsemine tagasiulatuvalt tema isa hukkamisest aastal 1649.

Grattani patrioodidRedigeeri

  Pikemalt artiklis Iiri Patriootide Partei

Poyningsi seadus tunnistati kehtetuks 1782. aastal, mida hakati nimetama 1782. aasta põhiseaduseks, mis andis Iirimaale seadusandliku sõltumatuse. Selle perioodi peamise Iiri juhi Henry Grattani järgi hakati parlamenti sel perioodil nimetama Grattani parlamendiks. Ehkki Iirimaal oli seadusandlik iseseisvus, jäi täitevvõim Suurbritannia kuningriigi täitevvõimu kontrolli alla. Aastatel 1788–1789, kui kuningas George III haigeks jäi, puhkes regentluskriis. Grattan soovis Walesi printsi, hilisema George IV Iirimaa regendiks nimetada. Kuningas toibus enne, kui see jõustati.

Ühinenud iirlasedRedigeeri

 
Charlotte Schreiberi "Jube poiss" (1879), mis on seotud Ühinenud iirlaste Wexfordi mässuga. Mees, võibolla oma rohelise kaelaräti tõttu mässaja, põlvitab katoliikliku preestri ees, kes on varjatult sõjaväe vormiriietuses. Kiriku hierarhia oli mässu vastu

1798. aasta Iiri mäss ja mässajate liit Suurbritannia kauaaegse vaenlase Prantsusmaaga tõi kaasa tõuke tuua Iirimaa ametlikult Briti ühendusse. "Acts of Union 1800" abil, mille poolt hääletasid nii Iiri kui ka Briti parlament, liideti Iirimaa kuningriik 1. jaanuaril 1801 Suurbritannia kuningriigiga, moodustati Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik. Iiri parlament lakkas olemast, ehkki Lord Lieutenant'i juhitud täidesaatev võim püsis kuni 1922. aastani. Liidul tekkis hiljem palju poleemikat.

1937. aastal tunnistati seos Briti krooniga kehtetuks, kuid monarh oli uues riigis kuni 1949. aastani de jure kuningas. Iirimaal tunnistati 1542. aasta akt kehtetuks 1962. aastal.

AsekuningasRedigeeri

Iirimaa kuningriiki juhiti täidesaatvalt Lord Deputy või asekuninga kontrolli all. Seda ametit pidasid vanemad aadlikud nagu Thomas Radcliffe. 1688. aastast oli tiitel tavaliselt Lord Lieutenant. Lord Deputy puudumisel valitsesid kohtunikud. Kuigi mõned iirlased said ametisse, olid enamik Lord Deputy Inglise aadlikud. Kuigi asekuningas kontrollis monarhi esindajana Iiri administratsiooni, sai 18. sajandil Iirimaa peasekretäri poliitiline ametikoht üha võimsamaks.

Iirimaa kuningriigis andis seadusi kahekojaline Iirimaa parlament, mis koosnes Lordide Kojast ja Alamkojast. Iiri parlamendi volitusi piiras rida kitsendavaid seadusi, peamiselt 1494. aasta Poyningsi seadus.

ParlamentRedigeeri

  Pikemalt artiklis Iirimaa parlament

Rooma katoliiklased ja teisitimõtlejad, peamiselt presbüterlased, baptistid ja metodistid, arvati Iiri parlamendi koosseisust välja 1693. aastast ja nende õigusi piirati rea seadustega, mida kutsuti karistusseadusteks. Aastatel 1728–1793 keelati neil hääletamisõigus. Grattani parlamendil õnnestus Poyningsi seadus 1782. aastal kehtetuks tunnistada. See võimaldas järkjärgulist seadusandlust ja järkjärgulist liberaliseerimist. Katoliiklastele ja teisitimõtlejatele anti hääleõigus 1793. aastal, kuid katoliiklased arvati Iiri parlamendist ja kuningriigi kõrgetest riigiametitest ikkagi välja. Nagu Suurbritannias ja ülejäänud Euroopas, oli parlamendi valimine ja liikmelisus piiratud kinnisvaraomanikega. 1720. aastatel ehitati Dublinis College Greenis uus Iiri parlamendi hoone.

Iirimaa kirikRedigeeri

 
Trinity College asutati Elizabethi ajal, et olla anglikaani haritlaskonna organ
  Pikemalt artiklis Reformatsioon Iirimaal

Kui Henry VIII 1538. aastal Rooma-Katoliku Kiriku poolt kirikuvande alla pandi, järgisid kõik peale kahe Iirimaa kirik piiskopi Inglismaa Kiriku õpetust, kuigi vaimulikud ega ilmikud seda peaaegu ei teinud. Olles maksnud oma annaadid paavstile, ei olnud piiskoppidel põhjust tagasi astuda ja 1530. aastatel ei teadnud keegi, kui kaua reformatsioon võib kesta. Erinevalt Henry VIII-st ei olnud paavst seda hierarhiat kirikuvande alla pannud ning see kontrollis ikkagi seda, millest sai 1542. aastal uue kuningriigi riigikirik, ja säilitas valdava osa kiriku varast (sealhulgas suur religioosse arhitektuuri ja muude esemete hoidla, kuigi mõned hiljem hävitati). 1553. aastal julgustas Iiri katoliiklasi kuninganna Mary I kroonimine, kes veenis 1555. aastal paavsti kuningriiki tunnustama, paavsti bulla "Ilius" kaudu.

1558. aastal tuli troonile protestantlik kuninganna Elizabeth I, kes elas üle 1570. aasta bulla "Regnans in Excelsis", ja kõik peale ühe järgmistest monarhidest olid anglikaanid. Vastupidi ametlikule plaanile oli valdav osa elanikkonnast tugevalt roomakatoliiklik, hoolimata riigikiriku liikmeks saamise poliitilistest ja majanduslikest eelistest. Vaatamata arvulisele vähemusele jäi Iirimaa kirik siiski ametlikuks riigikirikuks, kuni William Ewart Gladstone'i liberaalne valitsus selle 1. jaanuaril 1871 likvideeris.

Etniline konfliktRedigeeri

Iirimaa kuningriigi pärand on tüliõunaks Iiri-Briti suhetes tänapäevani, kuna Iiri põliselanike ja peamiselt uusinglise valitseva kasti vahel on pidev etniline konflikt (nagu ka paralleelne konflikt alsterišotlastega). Režiim soodustas Iirimaal inglise kultuuri (seadused, keel, riietus, religioon, majandussuhted ja maaomandi määratlused), samas gaeli kultuuri ja iiri keelt, mida enamus põliselanikke olulisel määral säilitas, esitleti kui "barbaarset", "metsikut" või muul viisil ebasoovitavat. Kui Iirimaa isandkond oli eksisteerinud alates 12. sajandist ja olnud Inglise monarhiale nimeliselt truu, siis paljud Gaeli Iirimaa kuningriigid eksisteerisid endiselt; see lõppes Iirimaa kuningriigiga, kus kogu saar viidi Dublinis asunud inglisekeskse režiimi keskse kontrolli alla. See Iiri ajaloo etapp tähistab Londonist orkestreeritud ametlikult organiseeritud asunike kolonialismi poliitika algust ja Iirimaa liidendamist Briti impeeriumisse (tõepoolest kutsutakse Iirimaad "Inglismaa esimeseks kolooniaks"). Seda teemat käsitletakse silmapaistvalt Iiri postkolonialistlikus kirjanduses.

Põlise enamuse ja selle vaimulike nominaalset religiooni, katoliku kirikut Iirimaal, kiusas riik aktiivselt ja kehtestas Karistusseadused Iirimaa anglikaani kiriku kasuks, mis oli väga kahjulik Iiri põliselanikele. Leidub poleemikat, et Tudorite ajal tegelesid valitsuse elemendid kohati Iiri gaelide vastu suunatud genotsiidipoliitikaga ja edendasid seda, samas kui Iirimaa koloniseerimise ajal (eriti edukalt Ulsteris) tõrjuti kohalikke elanikke etnilise puhastuse projekti käigus, kus Iirimaa piirkonnad muutusid gaelide-vabaks, mis viis omakorda veriste kättemaksudeni, mis on kestnud tänapäevani. Mõnel põliselanikul, sealhulgas nende juhtkonnal, lubati põgeneda riigist pagulusse pärast konfliktide kaotamist (s.o Krahvide põgenemine ja Metshanede põgenemine) või Cromwelli režiimi puhul sunniti lepingulisteks teenistujateks Kariibi mere regioonis, pärast massilist maa võõrandamist uusinglise asunike kasuks.

Teisalt andis asjaolu, et kuningriik oli unitaarriik, Iiri rahvuslastele aastatel 1912–1922 põhjuse arvata, et Iirimaa saart käsitletakse omavalitsuse suurendamise protsessis ühe poliitilise üksusena.

 
Embleemiga vapp