Rehepaplus
Rehepaplus on eesti rahvusliku elutunde aluseks oleva omamüüdi rehepapi-arhetüübi üldmõisteline väljendus.[1]
Rehepaplus identiteedikontseptsioonina võib tähistada nii nutikat toimetulekupraktikat kui ka moraalitust.[2]
Iseseisva terminina tuli sõna kasutusse pärast Andrus Kiviräha "Rehepapi" ilmumist 2000. aastal. Sõna kasutamine Mart Laari poolt Euroopa Parlamendis tekitas 2004. aasta kevadel probleemi termini tõlkimisel teistesse Euroopa keeltesse.[1][3][4]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Rein Veidemann (19. detsember 2003). "Julgest ja targast rehepapist salakavala «rehepapluseni»". Postimees.
- ↑ Eneken Laanes (2009). "Lepitamatud dialoogid: subjekt ja mälu nõukogudejärgses eesti romaanis" (PDF). Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ "Eestlastest eurotõlgid pelgavad "rehepaplust"". Postimees. 14. oktoober 2004.
- ↑ Eiki Berg (15. juuni 2005). "Euroopa Parlamendi hiilgus ja viletsus". Riigikogu Toimetised.