Raskolnikov

Raskolnikov (Rodion Romanovitš Raskolnikov) on romaani "Kuritöö ja karistus" peategelane. Teose on kirjutanud vene kirjanik Fjodor Dostojevski ja raamat ilmus esimest korda 1866. aastal. Teos kirjeldab Raskolnikovi mõttemaailma enne ja pärast mõrva ning sellega kaasnevaid sündmuseid.

Romaanis kirjeldatakse Raskolnikovi nägusa kuid vaesununa. Ülikoolis käies ei suhelnud Raskolnikov eriti teiste kaasüliõpilastega ja ei meeldinud sellepärast neile.

Raskolnikoviga seotud tegelased

• Pulheeria (Pulheeria Aleksandrovna Raskolnikova) – Raskolnikovi ema.

• Dunja (Avdotja Romanovna Raskolnikov) – Raskolnikovi õde.

• Svidrigailov (Arkadi Ivanovitš Svidrigailov) – Dunja kunagine tööandja, kes tundis Dunja vastu seksuaalset ja ebatervet huvi.

• Lužin (Pjotr Petrovitš Lužin) – Dunja esialgne kihlatu.

• Razumihhin (Dmitri Prokofjitš Razumihhin) – Raskolnikovi sõber.

• Nastasja (Anastasja Petrovna) – majahoidja, kes Raskolnikovi vahetevahel aitas.

• Pandivõtja (Aljona Ivanovna) – Raskolnikov oli talle varem esemeid pantinud, et raha saada.

• Lizaveta (Lizaveta Ivanovna) –  pandivõtja õde ja Sonja sõber.

• Porfiri (Porfiri Petrovitš) – peauurija, kes Raskolnikovi pikalt mõrvas kahtlustas.

• Sonja (Sofia Semjonovna Marmeladova) – Marmeladovi tütar, kes töötas prostituudina, et perele raha teenida.

• Marmeladov (Semjon Zahharovitš Marmeladov) – Sonja isa ja alkohoolik.

Sisukokkuvõte

Raskolnikov elab Peterburis väikses korteritoas suures vaesuses ja on oma õpingud õigusteaduses raha puuduse tõttu katkestanud. Üks päev saab ta oma emalt kirja, et ta õde plaanib abielluda rikka Lužiniga, kellel on samas ebameeldiv iseloom. See tekitab Raskolnikovile lisapingeid ja kannustab teda tegutsema. Alguses läheb ta kõrtsi ja kohtab seal alkohoolikust Marmeladovit, kelle tütar hakkas perele raha teenimise nimel prostituudiks.

Hiljem kuuleb Raskolnikov pealt kahe inimese juttu ja saab teada, et tuttav pandivõtja on üksinda kodus, sest ta õde on turul ega tule niipea tagasi. Raskolnikov läheb pandivõtja juurde ning ta on kaasa võtnud võltspandi ja kirve, mille ta on peitnud hõlma alla. Raskolnikov tapab pandivõtja ja hakkab väärisesemeid võtma. Märkamatult tuleb aga korterisse pandivõtja õde Lizaveta ja Raskolnikov tapab ka tema. Pärast seda põgeneb Raskolnikov märkamatult korterist. Raskolnikov peidab kivi alla ära selle vähese, mis korterist kaasa võttis ja jääb pärast seda pikemat aega haigeks.

Haiguse ajal kannavad Raskolnikovi eest hoolt Razumihhin ja Nastasja. Pärast tervenemist on Raskolnikov juhuslikult kohal siis, kui Marmeladovist sõidab üle hobusetõld. Raskolnikov annab ära kogu oma raha, et pere aidata, ja kohtab Sonjat. Vahepeal on linna jõudnud ka Raskolnikovi ema ja õde, mis talle lisapingeid tekitab. Raskolnikovi kummalise käitumise tõttu hakkab teda kahtlustama Porfiri, kes Raskolnikovi survestab.

Raskolnikov käib Sonjal mitu korda külas. Ta tunnistab ühe külaskäigu ajal mõrva üles. Sonja veenab Raskolnikovi mõrva üles tunnistama, millest Raskolnikov alguses keeldub. Nende vestlust kuuleb pealt Svidrigailov ja ta räägib Raskolnikovile, et teab tema teost. See ärritab Raskolnikovi väga. Lõpuks tunnistab Raskolnikov taas kord oma süü üles ja ta saadetakse Siberisse sunnitööle.

Epiloog

Raamatu epiloogis kirjeldatakse Raskolnikovi elu Siberis. Ta on kinnine ja külm, kuid teda külastab vahepeal Sonja, kes läheduses elab. Raskolnikov jääb Siberis kauaks haigeks, aga pärast haigust näeb ta maailma uue helgema nurga alt. Raskolnikovis sai selline muutus toimuda, sest ta tundis kannatajatele alati kaasa, mõrv tekitas temas vastikustunnet ja mälestused varajasest noorusest aitasid ka muutusele kaasa. Siberit võib tõlgendada ka kui purgatooriumit ja Raskolnikovi Siberisse saatmine oli transformatsioon ja metamorfoos.

Raskolnikovi iseloom ja käitumine

Raskolnikov on tegelane, kelle elus pole korda ja kelle plaanides ning emotsioonides on palju vasturääkivusi. Raskolnikov on teistest inimestest isoleeritud, reaalsusest kaugenenud, ta tujud kõiguvad ja ta mõtted on ebaterved. Raskolnikov oli varem pikka aega kordagi lahkumata oma toas olnud. Ta vältis üürileandjat, kellele ta oli raha võlgu. Toas veedetud aja jooksul oli ta masendunud tujus, ta rääkis endaga, sõi vähe, ei kandnud oma välimuse eest hoolt ja vältis inimesi. Raskolnikovile oli kontakt päris maailmaga rusuv ja hirmutav ning ta soovis seda pigem vältida. Ta oli omas maailmas ja ta mõtted olid täielikult hõivatud tema plaanidega. Raskolnikovi meelest oleks pandivõtja tapmisega lahenenud kõik tema probleemid. Ta valis pandivõtja oma viha sihtmärgiks.

Raskolnikovil oli teooria erilistest inimestest, kes teevad suuri tegusid, aga peavad selleks seaduse ja moraalsuse piiridest üle astuma. Pandivõtja tapmises nägi Raskolnikov hüvangut inimkonnale. Raskolnikovi mõte sooritada mõrv tuli tema seisukorrast ja ta mõtete vasturääkivusest, mis oli ta peaaegu teovõimetuks muutnud. Emalt saadud kiri oli sooritatud mõrva ajend.

Pandivõtja tapmises peitus kinnisidee ja kui kuritegu oli sooritatud, siis oli kogu hirm ja süü kuriteole suunatud. Pärast mõrva oli Raskolnikovi isiksus veelgi rohkem lõhestunud. Osa temast tahtis mõrva üles tunnistada ja teine osa soovis kuritegu varjata.

Raskolnikovi unenägu hobusest

Enne mõrva nägi Raskolnikov unes, et mees nimega Mikolka tappis vägivaldselt oma vana hobuse. Unenäos oli Raskolnikov väike poiss, keda olukord kohutas, ja viis, kuidas hobusega käituti, tegi ta väga kurvaks. Raskolnikov seostas unenägu hobusest otseselt mõrvaga, mille ta peagi sooritada kavatses. Hobust peksnud mehes nägi Raskolnikov ennast ja vana hobune oli pandivõtja, kellest tema arvates enam kellelegi kasu polnud.

Mõrv

Raskolnikovi algne mõrva eesmärk oli idee pandivõtja rikkused vaestele laiali jagada või kasutada neid enda ülikoolitee jätkamises, mille kaudu sünniks temast ta enda arvates ühiskonnale kasu. Raskolnikov sooritas mõrva aga sellepärast, et teada saada, kas tema on eriline inimene. Pärast mõrva sooritamist sai Raskolnikov aru, et tema ei ole eriline inimene, kellest ta teooria rääkis. Raskolnikov jättis endast maha nii palju asitõendeid ja ta käitumine oli kahtlustäratav – see viitab sellele, et ta tegelikult tahtis kuriteo üles tunnistada.

Raskolnikovi suhe emaga

Raskolnikovi ema kontrollis teda süütunde kaudu ja tõi tihti välja seda, et ema ja Dunja ohverdavad end Raskolnikovi nimel. Kirjas oli emal süüdistav toon, mis oli ära peidetud armastusavalduste vahele. Ta ema tõi palju välja seda, et ema kandis hoolt ja tõi ohvreid. Kuna ema saatis Raskolnikovile viimase vähese raha, mis veel järel oli, süvendas see Raskolnikovi üldist süütunnet veelgi. Raskolnikovi ema oli kirjas maininud Dunja kosilast Lužinit ja ta vihjas kaudselt sellele, et Raskolnikov peaks midagi ette võtma enne, kui on hilja.

Kõrvaltegelaste sümboolsus

Raskolnikovi võib peaaegu kirjeldada kui kahte tegelast: ühest küljest on Raskolnikov intellektuaalne ning isegi julm, teisest küljest on tal ka inimlik ja soe pool. Olemuselt kahesuguse Raskolnikovi isiksust toovad esile Svidrigailov ja Sonja, kaks tegelast, kes esindavad Raskolnikovi eri iseloomujooni. Svidrigailov on pahatahtlik ja kalk mees, kes ei tunne teistele inimestele halba tehes süümepiinu ega kahetsust. Sonja on usklik, heatahtlik ja lahke inimene, kes tunneb Raskolnikovile kaasa ning püüab teda aidata.

Lužin, Svidrigailov ja Sonja sümboliseerivad igaüks mingit osa Raskolnikovist. Lužin on külm intellekt, Svidrigailov on kõik tunnetega seotu ja Sonja tähistab spirituaalsust.

Kriitikute arvamus

Kui "Kuritöö ja karistus" aastal 1866 välja anti, ei olnud Raskolnikov kriitikutele meeltmööda - peale selle nähti teost väga šokeeriva ja dramaatilisena. Kriitikud väitsid, et Dostojevski püüdis Raskolnikovi tegelaskujuga esindada kogu tolle aja noorsugu. Raskolnikov pidi olema stereotüüpiline karikatuur 19. sajandi noorest inimesest. Mõned kriitikud püüdsid Raskolnikovi tegusid õigustada vaesusega, väites, et peale mõrva ei jäänud tegelasel lihtsalt midagi muud üle. Hiljem hakkasid kriitikud nägema romaanis pigem ühiskonnakriitika kui noorsoo esindamise eesmärki. Samuti on kriitikud väitnud, et romaani epiloog Raskolnikovist Siberis ei lisa loole midagi juurde. Sellegipoolest on "Kuritöö ja karistus" tänapäeval kriitikutele pigem meeltmööda. Teos kuulub maailmakirjanduse ja kirjanduskaanoni hulka. Raskolnikov on aegamööda kriitikute poolehoiu võitnud ning üldiselt vaadatakse teda kui keerukat ning intrigeerivat tegelast.