Rahuteenistuse lepitustegevus (Aktion Sühnezeichen)

Rahuteenistuse Lepitustegevus (saksa Aktion Sühnezeichen Friedensdienste) on Saksamaa rahuliikumise organisatsioon, mille eesmärgiks on "otsida lepitust Natsi-Saksamaa poolt rünnatud ja hävitamisega ähvardatud rahvaste ja inimrühmadega ning arendada rahu sõlmimise võimet".

Ajalugu

Lepitustegevuse organisatsioon loodi 1958. aastal Saksamaa evangeelse kiriku sinodi poolt mittetulundusühinguna. Ühingu eellugu ulatub Kolmanda Riigi aegadesse, kui sündis natsirežiimile vastanduv nn Tunnistuskirik (Bekennende Kirche), mille mitmed liikmed rajasid hiljem lepitustegevuse. 1954. aastal kutsus endine Tunnistuskiriku liige Lothar Kreyssig Leipzigi kirikupäeval esimest korda üles lepitustegevuse loomiseks. Tema pöördumine jäi aga esialgu tagajärjeta. 26.–30.aprillil 1958 kogunes evangeelse kiriku sinod Saksamaal vaheldumisi Spandaus (Lääne-Berliin) ja Weißensees (Ida-Berliin). Sinodi viimasel päeval luges Lothar Kreyssig ette üleskutse asutada lepitustegevus. Samal õhtul kirjutasid üleskutsele alla mitmed sinodil osalenutest.

Lepitustegevus asutati algselt kogu Saksamaad hõlmava organisatsioonina. Saksamaa lõhenemine ja Berliini müüri rajamine muutis aga koostöö võimatuks. Kahe Saksa riigi oludes kujunes kummaski välja oma organisatsioon; mõlemal oli ühine eesmärk, kuid praktilises töös erinevad prioriteedid.

Lääne-Saksamaa lepitustegevuse töö algas 1959. aastal ehitusprojektide näol Hollandis ja Norras. Peagi järgnesid ka teised projektid teistes riikides. Vabatahtlikud aitasid sünagoogi ehitamisel Villeurbanne'is ja lepituskiriku ehitamisel Taizé's Prantsusmaal, lasteaia ehitamisel Skopjes Jugoslaavias, niisutussüsteemi paigaldamisel Kreetal, rahvusvahelise kohtumispaiga ehitamisel 1940. aastal Saksa lennuväe hävitatud Coventry katedraalis Suurbritannias. Töö Iisraelis algas 1961. aastal pärast seda, kui Adolf Eichmanni kohtuprotsessile järgnes kibutsi ehitusprojekt. Alates 1960. aastate keskpaigast jäi ehitusprojekte vähemaks ja esile tõusid projektid näiteks mälestusmärkide ja sotsiaaltöö vallas. 1968. aastal sai ametlikuks nimeks Rahuteenistuse lepitustegevus (Aktion Sühnezeichen Friedensdienste, ASF).

Ida-Saksamaa lepitustegevus (ASZ) ei saanud pärast 1961. aastat müüri ehitamise tõttu enam vabatahtlikke Lääne-Euroopa projektidesse saata. Kuna SDV propageeris müüti “antifašistlikust riigist” ja keeldus võtmast vastutust natsionaalsotsialismi tagajärgede eest, piirdusid projektid esialgu vaid SDV ja kirikusisese alaga. 1962. aastal algas lepitustöö suvelaagrite ehitamise ja arendamisega, milles elasid ja töötasid kaks kuni kolm nädalat inimesed erinevatest riikidest. 1965. ja 1966. aastal said vabatahtlike rühmad koostöös Magdeburgi katoliku pastoraalse bürooga sõita endistesse natslikesse koonduslaagritesse Auschwitzi, Majdanekisse, Stutthofi ja Groß-Rosenisse. 1967. ja 1968. aastal ebaõnnestusid edasised reisid Poola Rahvavabariigi ja Tšehhoslovakkia mälestuspaikadesse vaatamata kutsetele kuna valitsus keeldus viisat andmast. Alles pärast viisavabaduse kehtestamist SDV, Poola ja Tšehhoslovakkia vahel 1972. aastal said idasaksa noored ja nüüd ka Poola ja Tšehhoslovakkia vabatahtlikud osaleda suvelaagrites Poolas ja SDV-s. 1979. aastal töötas rühm esimest korda Buchenwaldis. Nii toimusid mõned suvelaagrid väljaspool kirikut. Alates 1981. aastast suurendati nendes tööpiirkondades suvelaagrite arvu; näiteks endistes natslikes koonduslaagrites Buchenwaldis, Sachsenhausenis, Ravensbrückis ja Mittelbau-Doras. Peaaegu kõigis SDV piirkondades osalesid lepitusrühmad juudi kalmistute hooldamisel ja taastamisel. Aastatel 1962–1992 osales suvelaagrites kokku üle 12 000 vabatahtliku.

Pärast Saksamaa taasühinemist 1990. aastal kaks Saksa organisatsiooni ühendati. Säilitati kaks vabatahtliku teenistuse vormi: ASF pikaajaline vabatahtlik teenistus ning ASZ lühiajaline vabatahtlik teenistus ja suvelaagrid.

Teenistus saadab praegu umbes 180 vabatahtlikku aastas riikidesse, mis on natsirežiimi all eriti kannatanud või kus elab holokausti üleelanuid: Valgevene, Belgia, Prantsusmaa, Kreeka, Suurbritannia, Iisrael, Holland, Norra, Poola, Venemaa, Tšehhi, Ukraina ja USA. Enamik vabatahtlikest on 18–27-aastased noored. Paljudel juhtudel võib vabatahtlikku teenistust tunnustada ka Euroopa vabatahtliku teenistuse või vabatahtliku sotsiaalaastana.