Purple Hibiscus

"Purple Hibiscus" (ee "Lilla hibiskus") on Nigeeria autori Chimamanda Ngozi Adichie ilukirjanduslik debüütromaan aastast 2003.

Tutvustus

Lugu keerleb 15-aastase peategelase Kambili ümber. Kambili elab postkoloniaalses Nigeerias, kus toimuvad poliitilised ja majanduslikud konfliktid. Kambili kodus aga valitseb patriarhaat, kus religioossest fanaatikust pereisa kontrollib vägivallaga kõike oma laste ning abikaasa elus. Loos õpib Kambili elama elu väljaspool isa võimukeskkonnast ning laiendab oma silmaringi nii riigi kui ka selles elavate inimeste suhtes.

Sisu kokkuvõte

Kambili Achike on 15-aastane neiu, kes elab luksuslikku elu Enugus Nigeerias. Tema perekonnas on vanemad ema Beatrice (Mama) ja isa Eugene (Papa) ning 17-aastane vend Jaja. Nende perekond on väga jõukas ja tuntud. Eugene Achike on austatud ja hea positsiooniga mees, kes lisaks kirikutööle on poliitikas aktiivne ning kirjastab demokraatlikku ajalehte. Perekonna suhe usuga on teoses üks peamine läbiv teema. Väljaspoolt paistab perekond ühtne. Suletud uste taga on olukord täiesti teistsugune, sest Eugene on vägivaldne ja kontrolliv. Eugene Achike valitseb nii oma laste kui ka abikaasa elu täielikult oma soovide ja ootuste järgi, karistades neid vägivallaga, kui ta sõna ei kuulata. Isegi isiklikud vestlused ei pääse tema kõrvade ja karistuste eest.

Taustal toimub poliitiline konflikt, sõjaväe korraldatud riigipööre, mis ohustab demokraatiat. Konflikti tõttu on Eugene’il pidevalt kiire ja pereemal, Kambilil ning ta vennal tekib veidi vabadust. Beatrice teavitab, et on rasedaks jäänud peale mitut katkenud rasedust (põhjuseks Eugene’i vägivald) ja ühel pühapäeval lahkub ta avalikult ürituselt halva enesetunde tõttu. See vihastab Eugene’i, kes peksab Beatrice’i nii vägivaldselt, et ta rasedus katkeb ning peab veetma veidi aega haiglas. Tavaliselt on Kambili koolis hinnetega parim, kuid ühel eksamil ei lähe tal stressi tõttu nii hästi, kui Eugene ootab. See ajab Eugene’i raevu, kuid ta ei jõua karistust ellu viia, sest ta ajalehe toimetaja vahistatakse ja see tõmbab mehe oma perekonnast jälle eemale.

Jõulude ajal külastab perekond oma koduküla, kus elab ka Eugene’i isa. Eugene ei luba oma lastel aga vanaisaga koos aega veeta. Vanaisa Papa-Nnukwu on igbo usku. Eugene peab teda paganlikuks ja ei taha, et ta Kambilit ning Jajat mõjutaks. Perekonda külastavad kohalikud ja teisedki pereliikmed. Külla tuleb ka Kambili tädi Ifeoma oma lastega. Samavanune täditütar Amaka arvab, et Kambili on ennast täis ja ninakas tema luksusliku elu tõttu. Tädi Ifeoma viib Kambili ja Jaja koos Papa-Nnukwuga traditsioonilisele igbo festivalile, et neid harida ja aidata luua suhet nende vanaisaga. Ifeoma võtab vennalapsed kaasa külastama ka oma kodu, kus keskkond on erinev nende tavalisest elust. Ifeoma kodus valitsevad vägivalla ja hirmu asemel naer ja vabadus. Lapsed räägivad vabalt ja vahetevahel isegi vaidlevad oma emaga. Nad vaatavad telekat, kuulavad muusikat ja puutuvad igapäevaselt kokku igbo kultuuriga, mis Kambili kodus on keelatud. Amaka kannab isegi meiki, täpsemalt huulepulka, mida Kambiligi proovida saab. Jaja mõistab, et tema koduelu ei ole normaalne. Kambilil on raske seda tunnistada ja ennast vabalt väljendada. Neiu kohtub esimest korda noore preestri Amadiga, kes teda sügavalt mõjutab. Amadi innustab Kambilit nautima noore inimese elu. Tädi Ifeoma kodus kasvavad lillad hibiskused. mis köidavad Kambili tähelepanu, sest need on haruldased ja silmapaistvad võrreldes tema koduaias kasvavate punaste hibiskustega.

Eugene’i ajalehe toimetaja vahistatakse uuesti, mistõttu Kambili ja Jaja saavad tädi juurde kauemaks jääda. Nad õpivad paremini tundma oma vanaisa, kuulates tema põnevaid jutustusi. Papa-Nnukwu haigestub ja sureb. Kambili ja Jaja naasevad koju. Jaja sai Ifeomalt kaasa lilla hibiskuse, mille ta aednikul palub salaja aeda istudada. Kuna Kambili ega Jaja ei maininud isale Papa-Nnukwu külastusest algselt midagi, karistab Eugene mõlemat, põletades nende jalgu keeva veega. Poliitiline olukord muutub hullemaks. Vägivald kasvab ka kodus, kui Eugene leiab Kambilile kingitud maali Papa-Nnukwust, mille tüdruk sai Ifeoma juurest suveniiriks kaasa. Ta peksab Kambilit teadvuse kaotamiseni. Kambili viiakse raskes seisus haiglasse. Ta naaseb koos vennaga tädi juurde ning on armunud Amadisse, kellega ta koos aega veedab. Beatrice tuleb Ifeoma juurde ja viib lapsed tagasi koju, kuigi Ifeoma muretseb. Beatrice’il on abikaasa vägivalla tõttu katkenud järjekordne rasedus.

Kodus keeldub Jaja oma isa enam kuulamast, sest Ifeoma on andnud talle julgust enda, ema ja Kambili eest seismiseks. Eugene lõhub ära Beatrice’i kujukesed. Tädi Ifeoma lastakse lahti ning ta planeerib minna koos oma lastega Ameerikasse. Preester Amadi veedab Kambiliga hüvasti ja lahkub riigist töö asjus. Papa Eugene sureb järsku. Kambili ema tunnistab, et ta on pikalt meest mürgitanud, kuid Jaja võtab vastutuse enda kaela ning ta viiakse vangi. Demokraadid kahutlustavad, et Eugene’i surmas oli süüdi keegi sõjaväest. Kambili ja ta ema saavad lõpuks elada elu ilma vägivallata ning teose lõpuks on ka Jaja vanglakaristus lõppemas.

Tähtsamad tegelased

Kambili Achike

Kambili Achike on teose peategelane, on endasse hoidev, häbelik, ärevil ning korralik ja eeskujulik õpilane. Isa rangesuse tõttu ei ole tal sotsiaalset elu ega sõpru. Ta ei saa oma klassikaaslastega läbi, sest ta ei osale kunagi ühistegevustes. Teose alguses ei mõjuta Kambilit teiste arvamus temast ja ta proovib ainult oma isale olla meeltmööda. Peale tädi Ifeoma külastamist ja armumist preester Amadisse aga soovib Kambili saada teistega paremini läbi. Kambili on alati olnud oma isa suur austaja, kuid loo arenedes hakkab ta mõistma, et nende pereelu ei ole sugugi normaalne. Ta peab taluma ka isa vägivaldsust ema vastu. Tal on venna Jajaga väga lähedane suhe. Nad oskavad omavahel suhelda, vahetades ainult pilke. Teose jooksul arutleb Kambili veidi ka oma suhtumise ja tunnete üle religiooni vastu, kaheldes, kas ta päriselt usub jumalasse või ainult teeskleb, sest Eugene on perekonnale seda kogu elu peale surunud. Peale Eugene’i surma leiab Kambili lõpuks vabaduse ning koos emaga ja vennaga saab perekond luua endale helgemat tuleviku. Kambili muutub teose jooksul palju. Ta kasvab enesekindlamaks nooreks neiuks, tal tekivad huvid, ta on teadlik enda ümber toimuvast ja loob uusi suhteid ning isegi armub esimest korda.

(Papa) Eugene Achike

Eugene Achike on vägivaldne, enesekeskne, sügavalt katoliiklik ja poliitiliselt aktiivne mees. Eugene on pealtnäha ideaalne mees – jõuakas, eduka perekonnaga, oma ajalehega demokraatliku liikumise eestvedaja – kuid tegelikult on tal palju probleeme. Alustuseks hoolib ta rohkem sellest, mida teised inimesed temast ja ta perekonnast arvavad, mitte oma pereliikmete heaolust. Ta enda raske lapsepõlv on muutnud ta maniakaalseks. Oma katoliikluse tõttu usub ta, et igbo usk on paganlik ning et valgenahalistel on puhtam, katoliiklikum kultuur ja eluviis kui Nigeeria igbo rahval. Ta on nii vägivaldne, et Beatrice’il on katkenud mitu rasedust ja Beatrice on haiglaravil olnud. Tema lapsedki ei pääse ta vägivalla eest. Eugene kaotab enesekindluse ja kontrolli, kui poliitiline olukord riigis hulleneb ning Jaja ei kuula enam ta sõna. Ta sureb mürgituse tagajärjel. Eugene’i tegelaskuju on tugevalt irooniline, sest kuigi ta on poliitiliselt demokraat ja võitleb valitsuse kukutanud türanliku võimuga, on ta kodus ise kõige hirmuäratavam ja vägivaldsem türann, keda oma staatuse tõttu keegi takistada ei saa, isegi kui nad on vägivallast teadlikud.

(Mama) Beatrice Achike

(Mama) Beatrice Achike on oma ühiskonnas austatud naine ja lahke võõrustaja. Iseloomu poolest on ta väga alandlik. Ta armastab oma lapsi, kuid ei suuda neid kaitsta mehe vägivalla ja kontrolli eest. Tihti ohverdab ta enda heaolu, et olla Eugene’ile meeltmööda ja kannatab kõige rohkem mehe vägivalla all. Beatrice on olnud mitu korda rase, oodates perre kolmandat last, kuid Eugene’i raevu tõttu katkesid kõik rasedused. Beatrice’il on hea suhe Ifeomaga, kes tahab kaitsa teda Eugene’i vägivalla eest. Kodus on Beatrice’i kõige olulisemaks omandiks tema kujukesed, mida ta regulaarselt poleerib. Teose lõpuks on tal saanud villand ja peale mehe tasast mürgitamist ning surma proovib Beatrice leida oma ellu uut eesmärki, et koos oma lastega elada õnnelikult ja turvaliselt.

Jaja Achike

Jaja Achike on Kambili 17-aastane vanem vend, kes juba teose alguses tunneb, et nende perekonnas on midagi valesti. Ta on Kambilist julgem ning armastab väga oma õde ja ema, soovides neid kaitsta isa vägivalla eest. Samas on temas sisemine konflikt. Ta tahab olla oma isa jaoks poeg, kelle üle võib uhkust tunda, kuid samas tahab ta vabadust ja pääsu vägivallast. Kui Jaja ja Kambili veedavad veidi aega tädi Ifeoma juures, leiab Jaja endas julguse seista vastu oma isa vägivallale. Nagu Kambili, avastab ta teistmoodi maailma väljaspool Eugene’i õpetusi. Tema vastuhakk isale põhjustab perekonna dünaamika lõhenemise. Loo lõpus tunnistab Jaja politseile ema kaitsmiseks üles, et tema on isa surmas süüdi. Jaja vanglakaristus on lühem tänu perekonna kontaktidele ja rikkusele.

Tädi Ifeoma

Ifeoma on Kambili tädi ja Eugene’i õde, kes töötab ülikoolis lektorina. Tal on oma lapsed. Laste isa on surnud. Nad on vähem jõukad kui Eugene’i perekond, kuid naine on iseseisev ja hoolitseb oma laste eest hästi. Ta tahab aitada Kambilil ja Jajal Eugene’i käest pääseda. Ta on küll katoliku usku, kuid erinevalt Eugene’ist ei pea ta oma isa Papa-Nnukwut tema igbo usu tõttu paganlikuks. Ifeoma soovib ka kaitsta Beatrice’i Eugene’i vägivalla eest. On võimalik, et tema toetuse tõttu otsustaski Beatrice mehe mürgitada. Teose lõpus lastakse Ifeoma lahti ja ta planeerib oma lastega minna Ameerikasse elama. Tädi Ifeoma on nii Kambili kui ka Jaja silmis tähtis feministlik figuur, kes sümboliseerib iseseisvust, vabadust ja rõõmu.

Preester Amadi on Ifeoma kodukirikus noor preester ja vaimulik, kes köidab Kambili tähelepanu ja kellele endale jääb Kambili oma teistest eemale hoidmise tõttu silma. Ta on pühendunud katoliiklane, kuid võrreldes Eugene Achikega, ei hoia ta oma südames kurjust igbo rahva vastu. Ta on progressiivse mõttemaailmaga ning talle meeldib töötada noortega. Ta veedab veidi aega koos Kambiliga, innustades neiut nooruspõlve elu nautima. Kambili armub temasse kiirelt, kuid teoses pole täpsustatud, kas Amadil on samad tunded Kambili vastu. Ta lahkub teose lõpus Nigeeriast.

Papa-Nnukwu on Kambili ja Jaja vanaisa ehk Eugene’i ja tädi Ifeoma isa. Ta on igbo usku ning keeldub usu vahetamisest, mistõttu Eugene teda väärkohtleb. Tal on Ifeomagan ja ta lastega hea suhe. Kambili ja Jaja saavad tänu Ifeomale veeta temaga koos aega enne, kui ta haigestub ning sureb. Ta tutvustas Kambilile ja Jajale oma religiooni ja traditsioone ning jutustas neile põnevaid lugusid.

Teemad

Teoses käsitletakse läbivalt mitmeid teemasid. Taustal toimub Nigeeria kodusõja järgne poliitiline konflikt, kus türanlikud sõjaväe võimud on kukutanud eelmise valituse ja proovivad hävitada demokraatiat ning vabadust. Konflikt on vägivaldne: kasutatakse relvi, pomme ja piinamist.

Vägivald on nii taustal kui ka Kambili elus. Eugene on vägivaldne türann, kes karistab pereliikmeid, kui tema sõna ei kuulata. Eugene’i enda lapsepõlves kasutati vägivalda distsiplineerimiseks. See demonstreerib põlvkondi läbivat vägivalla tsüklit.

Vägivalla ning võimumängudega kaasneb ka patriarhaat. Läbivalt on teoses kõige rohkem võimu ja kontrolli meessoost tegelastel, eriti Eugene Achikel. Patriarhaat esineb taustal ja seda pooldavad ka tegelasted, kes esmamulje järgi ei tundu olevat üldsegi Eugene’iga sarnased. Patriarhaati religioonis ja poliitikas on uurinud näiteks Cheryl Stobie oma artiklis, kus ta toob välja, et isegi preester Amadi mängib rolli meessoost mõjuisikuna Kambili elus, kelle staatus vaimulikuna võib mõjutada alateadlikult Kambili arvamust temast ja tema võimust, võrreldes teda Eugene’iga. Vastandina sümboliseerib Ifeoma feminismi ja mängib olulist rolli nii Kambili, ta ema kui ka Jaja elus, rõhutades vabaduse ja iseseisvuse tähtsust ilma meessoost võimuisikuta. Ifeoma abikaasa on surnud, kuid tal on edukas amet ning hästi kasvatatud iseseisvad lapsed. Ta seisab oma väärtuste eest.

Usku käsitletakse läbi traditsiooni ning koloniaalvõimu. Teoses on konflikt postkoloniaalse katoliikluse mentaliteedi (Eugene) ja traditsioonilise igbo rahvausu esindajate (Papa-Nnukwu) vahel. Ühiskond on lõhestunud. Igbo traditsioonid jätkuvad, kuid mitmed katoliiklased ei kiida seda heaks. Samas on tegelasi nagu preester Amadi ja Ifeoma, kes katoliiklastena ei mõista igbo rahvast hukka. Religioosse konfliktiga käib kaasas ka koloniseerimise teema ning arutelu selle mõjude üle Nigeeria inimestele. Teos käsitleb läbi Eugene'i maniakaalse tegelaskuju ka absolutismi mentaliteedi ohte.

Sümbolid

Lilla hibiskus

Lilla hibiskus, mis kasvab Ifeoma koduaias, sümboliseerib vabadust ja iseseisvust. Kambili koduaias kasvab palju punast hibiskust, mis näitab pere jõukust ja staatust. Kambili arvab, et tädi Ifeoma hibiskus on väga ilus ning lõhnab nagu vabadus. Jaja toob isegi Ifeoma juurest osa taimest endaga kaasa, et aednik saaks selle koduaeda istutada. Tasapisi kasvades areneb pereliikmete ja pereisa vaheline konflikt. Taim sümboliseerib vastupanu võimule. Kui Jaja keeldub Eugene’i kuulamast, on lilla hibiskus aias valmis õitsema. Sellest tuleneb ka teose pealkiri.

Kujukesed

Kujukesed asuvad Kambili kodus riiulil. Need on seotud Beatrice Achike ja tema vaimse seisundiga. Beatrice poleerib neid pidevalt peale peksmisi. Kujukesed sümboliseerivad Beatrice’i kannatlikust ja vastupanu Eugene’i vägivallale. Kui kujukesed purunevad Eugene’i viha tõttu, puruneb ka naise kannatlikkus. Peale seda jõuab Beatrice otsusele, et on aeg panna lõpp Eugene’i vägivallale.

Vaikus

Vaikus sümboliseerib Eugene’i kontrolli ja äärmuslikke distsipliini meetodeid perekonnas. See tekitab Kambilis, Jajas ja Beatrice’is äravust ning pingeid. Eugene käsib vait olla, et rahvas väljaspool majaseinu ei teaks, kuidas ta oma perekonda tegelikult kohtleb. Eugene’i majas valitseb vaikus. Ifeoma kodus aga käib raadio, kõlavad naer ning vestlus, mis sümboliseerivad kergust ja vabadust. Peale Eugene’i surma suhtub Kambili vaikusesse teisiti - rahuhetkena mitte hirmuna.