Pulkpistik
Pulkpistik (inglise keeles phone connector) on silindrilise kujuga konnektori ja tavaliselt kontsentriliste kontaktidega pistik vahelduv- ja alalisvoolu edasijuhtimiseks väikepingete alas. Pulkpistikühendusi kasutatakse peamiselt audio- ja videosignaalide, harvem juhtimissignaalide ja kuni 0,5 A toitevoolu ülekandmiseks.
1) hülss (sleeve); 2) rõngas (ring); 3) tipp (tip); 4) isoleerivad plastikrõngad
Pulkpistik on tavaliselt kolme erineva kontaktiga, kuid tänapäeval on levinud ka kahe-, nelja- ja viiekontaktilised ühendused. Vastavalt kontaktide arvule ja tüübile on pulkpistikutel täpsustavad nimetused, milles T (inglise keeles tip) tähistab tipukontakti, R (inglise keeles ring) rõngaskontakti ning S (inglise keeles sleeve) hülsskontakti:
- TS on kahekontaktiline pulkpistik;
- TRS on kolmekontaktiline pulkpistik;
- TRRS on neljakontaktiline pulkpistik
- TRRRS on viiekontaktiline pulkpistik.[1]
Kaasaegsed standardid muuda
Ühenduste suurused muuda
Tänapäeval on laialdaselt kasutusel kolm standardsuurust. Nendest esimene 6,35 mm pistik loodi juba 19. sajandil ning seda kasutati telefonijaamades, sest lihtne ja robustne disain võimaldas kiiresti erinevate klientide vahel ühendusi luua, kartmata seadmete kahjustamist.[2]
3,5 mm ja 2,5 mm standard võeti kasutusele hiljem: transistorraadiote tekkimise ja leviku ajal. Siis kasutati ühendust raadio ja kõrvaklappide jaoks, kuid kõige enam on populaarsust kogunud 3,5 mm standard Sony Walkmani ning teiste mobiilsete kasseti- ja plaadimängijate abil. Pulkpistikud on tänapäeval nõnda levinud, et igalt heliväljundiga seadmelt eeldatakse ühilduvust kasutaja mistahes kõrvaklappidega.[2]
Kontaktide standardid muuda
Tavalist TS-konnektorit kasutatakse monofooniliste tasakaalustamata ühenduste puhul nii mikrofonides, kõlarites kui ka muudes ühendustes. See tähendab, et hülss on ühendatud maaga ning signaal liigub läbi tipukontakti.[3]
TRS-konnektorit saab kasutada monofoonilise tasakaalustatud ühenduse loomiseks, kus tipu- ja rõngakontaktidel on diferentsiaalsignaal ning hülss on maanduskontaktiks, kuid enamasti kasutatakse seda siiski tasakaalustamata stereofoonilistes ühendustes, mille korral on tipukontakt vasakpoolne kanal, rõngas parempoolne kanal ja hülss maanduskontaktiks.[4]
TRRS-konnektorit kasutatakse tavaliselt stereofoonilise tasakaalustamata ühenduse loomiseks ning lisaks on sellel kontakt video- või mikrofoni signaali jaoks. Antud standard on laialdaselt levinud nii tahvelarvutite ja nutitelefonide kui ka Maci arvutite puhul, kuid ühenduste puhul on kasutusel kaks standardit. Vanema standardi järgi kannab tipp vasaku kanali signaali, esimene rõngas parema kanali signaali, teine rõngas on lisasignaali kontakt ning hülss on maanduskontakt. Seda standardit kasutavad näiteks vanad Nokia ja Samsungi seadmed (2012 Chromebooks), vanad Sony Ericssonid (2010 ja 2011 Xperia telefonid), Playstation Vita ja OnePlus One. Samas on uuema standardi järgi tipp vasak kanal, esimene rõngas parem kanal, aga teine rõngas on maanduskontaktiks ning läbi hülsi saadetakse lisasignaali. Sellist ühendust kasutab enamik Apple'i, HTC, Nokia ja Samsungi seadmeid ning suur osa Androidi operatsioonisüsteemiga nutitelefone.[3]
Ühilduvus muuda
Pulkpistikute puhul on ühilduvus tagatud ainult üleminekul rohkematelt kontaktidelt vähematele. Näiteks, kui ühendada TS-pistikuga kaabel TRS-pesasse, tekib lühis rõngakontakti ja maa vahel ning see tähendab, et stereoväljundi asemel jõuab klappidesse vaid vasaku kanali heli. Sarnaselt, kui ühendada TRRS-pesasse TRS-pistikuga peakomplekt, siis lühistatakse lisakontakt, mis tähendab, et mikrofoni või lisapuldi kasutamine pole võimalik, kuid stereofooniline heli jõuab kasutajani muutumatuna. Kui ühendada TS-pessa TRRS-kaabel, võib seadme töös esineda tõsiseid häireid ning võimalik on ka seadme purunemine.
Balansseeritud ja balansseerimata heli muuda
Balansseerimata heli muuda
Ühendus on balansseerimata, kui see saab signaali ühest allikast ning saadab selle järgmise seadmeni muutmata kujul. Balansseerimata ühendused on tavaliselt kahekontaktilised: maakontakti ja signaalikontaktiga. Kaabel on tavaliselt tehtud nii, et signaali juhe on keskel ning maakontakti kandev juhe on ümber selle. Selline ehitus peaks tagama, et ümbritsev elektrooniline müra, mis tuleb lampidest, raadiotest ja muudest seadmetest, ei moonutaks signaali (st sellele lisandub susin, vilin vms).[5] Balansseerimata ühenduste puhul peaksid kaablid olema kuni kuus meetrit pikad, sest pikemad kaablid muudavad signaali takistuse tõttu nõrgemaks ning igasugune juhtme liigutamine võib väljundisse tuua ebavajalikku müra. Pikemate ühenduste puhul on mõistlik kasutada balansseeritud signaali.[6]
Balansseeritud heli muuda
Balansseeritud signaali puhul on tavaliselt kontakte kolm: kaks tükki signaali jaoks ning üks maaühendus. Balansseeritud kaablite puhul kannavad kaks kaablit seadmest tulnud signaali edasi, kuid üks signaal inverteeritakse ning nii on mõlemad signaalid vastandfaasis. Väljundseadmes üks signaalidest inverteeritakse uuesti ning kahe signaali kattuv osa liigub edasi seadmesse, kuid tee peal signaali häirinud müra on sihtpunktis faasist väljas ja signaalide summeerimisel tühistab end ära. Selline ehitus võimaldab müravaba signaali kanda ka pikemate vahemaade taha.[7]
Kasutusalad muuda
Pulkpistikühendus on üks vanemaid standardeid, mida tänapäeval ka laialdaselt kasutatakse. Allpool on välja toodud mõned seda ühendust kasutavad valdkonnad:
- Kõrvaklapid kasutavad seadmetesse ühendamiseks pulkpistikut. Professionaalsetes stuudiotes on levinud 6,3 mm standard, kuid 3,5 mm otsikut võib näha peaaegu iga kõrvaklapipaari küljes.
- Personaalarvutitel on tihti kas emaplaati integreeritud või lisamoodulina lisatud helikaart ning nende juures kasutatakse 3,5 mm ühendusi stereofoonilise heli väljunditeks ja mikrofoni sisendiks. Helikaartidel võib kohata ka teistsuguse värvikombinatsiooniga pistikpesasid, mis on standardiseeritud järgmise tabeli järgi:[8]
| Värvus | Ühenduse seletus | |
|---|---|---|
| Roosa | Mikrofoni sisend | |
| Helesinine | Stereofooniline liinisisend | |
| Roheline | Stereofooniline väljund, ühendus kõrvaklappidesse või kõlaritesse | |
| Oranž | Väljund keskmise kõlari või bassikõlari tarbeks | |
| Must | Stereofooniline väljund, mida tavaliselt kasutatakse surround sound süsteemides selja taha jäävate kõlarite jaoks | |
| Hall | Stereofooniline väljund, surround sound süsteemidele külgmiste kõlarite tarbeks | |
- Elektrikitarrid kasutavad signaali kandmiseks kitarrist lõppvõimendusse 6,3 mm pulkpistiku standardit. Kasutusel on nii TS- kui ka TRS-ühendused, mille abil kantakse nii stereofoonilist kui ka monofoonilist heli.[9]
- Enamik süntesaatorite ja elektrikitarridega kasutatavaid pedaale kasutab 6,3 mm ühendust signaali sisend- ja väljundviikude juures.[10]
- Tarbeelektroonikas kasutatakse 3,5 mm TS-standardit ka alalisvoolu ühenduse edasikandjana.
- Peegelkaamerate nagu Canon, Sigma ja Pentax puhul kasutatakse 2,5 mm otsikut kaugjuhtimispultide tarbeks.[11]
Sarnased ühendused muuda
Visuaalselt sarnased ühendused muuda
Telefonifirmades kasutati DS1 ühendustes "310 konnektor" ühendust, mis koosneb kahest 0,625-tollise vahega 6,3 mm TS-pulkpistikust. Antud ühenduste pesasid võib kasutada ka eraldi pulkpistik-ühendustega. Pistik on disainitud kahe monoühenduse loomiseks läbi ühe juhtme, kuid on tänapäeval TRS-standardi kasutuselevõtuga muutunud ülearuseks.
Lennunduses kasutatakse kõrvaklappide ühenduseks tavaliselt 6,3 mm ühendust, kuid mikrofoni tarbeks on kasutusel eriline 0,206-tolline PJ-068 ühendus.[12] Mikrofoni ühendusel on rõngas tihti signaali kandja ja hülss on maakontakt. Tipukontaktil on erinevaid funktsioone, kuid tavaliselt kasutatakse seda mikrofoni push-to-talk nupu või lisavoolu saatmiseks.
Militaarlennukites ja -helikopterites kasutatakse palju ka konnektorit U-174/U. Need niinimetatud "NATO ühendused" sarnanevad 6,3 mm ühendustega, kuid nad on jämedamad (7,1 mm läbimõõduga) ja lühemad (0,7 tolli). Neil ühendustel on neli kontakti: kaks mikrofoni tarbeks ja kaks kõrvaklappide monofoonilise heli tarbeks.[13]
Muusikatööstuses kasutatavad standardid muuda
Pikemalt artiklis XLR-konnektor
Muusikatööstuses kasutatakse TRS-standardit tihti ka balansseeritud signaali edasikandmiseks, kuid palju tavalisem konnektor selle tarbeks on XLR. XLR puhul kasutatakse samuti kolme kontakti: esimene ühendus on maa, teine kontakt annab edasi plusspooluse ning kolmas kontakt miinuspooluse diferentsiaalsignaalist.[14]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ "The 19th Century plug that's still being used". BBC (inglise). Vaadatud 30.10.2016.
- ↑ 2,0 2,1 Jonathan Ore. "Apple be damned: the humble headphone jack has survived for more than a century". CBC News (inglise). Vaadatud 29.10.2016.
- ↑ 3,0 3,1 Allan Tépper. "TS/TRS/TRRS/TRRRS: COMBATING THE MISCONNECTION EPIDEMIC". Provideo Coalition (inglise). Vaadatud 29.10.2016.
- ↑ Hugh Robjohns. "The Low-down On Analogue Interfacing". Sound on sound (inglise). Vaadatud 29.10.2016.
- ↑ Mathieu Renaud. "Audio cables – balanced vs unbalanced". Epiphan video (inglise). Vaadatud 9.11.2016.
- ↑ Al Keltz. "Unbalanced vs. Balanced Lines". Whirlwind (inglise). Originaali arhiivikoopia seisuga 16.12.2016. Vaadatud 9.11.2016.
- ↑ "What's the Difference Between Balanced and Unbalanced?". Aviom Blog (inglise). Vaadatud 9.11.2016.
- ↑ "Sound card color codes" (inglise). Vaadatud 30.10.2016.
- ↑ John LeVan. "Guitar Shop 101: The ABCs of Output Jacks". Premier Guitar (inglise). Vaadatud 31.10.2016.
- ↑ "Guitar Center: Effect Pedals" (inglise). Netipood. Vaadatud 31.10.2016.
- ↑ "Canon Remote Switch RS-60E3" (inglise). Netipood. Vaadatud 31.10.2016.
{{netiviide}}: eiran teksti "Canon Online Store" (juhend) - ↑ "Pilot Communications USA" (inglise). Netipood. Vaadatud 31.10.2016.
- ↑ "Amphenol Nexus Technologies" (inglise). Netipood. Vaadatud 31.10.2016.
- ↑ "Mediacollege: Audio Connectors". MediaCollege.com (inglise). Vaadatud 31.10.2016.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)