Asesõna
Asesõna ehk pronoomen osutab olendeile, esemeile, nähtustele, nende tunnustele või hulgale, kuid ei nimeta neid otse, nii nagu muud käändsõnad. Konkreetse tähenduse saab selline sõna alles kontekstis. Tegemist on väga vana sõnaliigiga, mis on olemas olnud juba uurali algkeeles. [1]
Liigitus muuda
Asesõnu liigitatakse selle järgi, mis sõnaliigi asemel neid kasutatakse, järgmiselt: 1) prosubstantiivid: mina, sina, tema, igaüks, keegi (viitavad isikutele, esemetele, nähtustele); 2) proadjektiivid: oma, see, too, sama, selline, säärane (viitavad omadustele); 3) pronumeraalid: mitu, mitmes, mitmendik, mõni, paljud (viitavad hulgale). Selle sõnaliigi puhul on oluline sellesse kuuluvate üksuste tähenduslik abstraktsus.
Tähenduse järgi liigitatakse pronoomeneid järgmiselt: 1. Isikulised e personaalsed (mina, sina, tema, meie, teie, nemad) + nende lühikujud (ma, sa, ta, me, te, nad) – esindavad lauses kõneleja või kuulaja isikut või ka kõnesituatsioonivälist isikut märkivat substantiivi; 2. Enesekohased e refleksiivsed (enda, enese, iseenese, iseenda, omaenese, omaenda). Enesekohaste asesõnadega seotud tegevus on suunatud tegijale enesele ja seotud tegevussituatsiooniga. Enesekohane asesõna laiendab verbi. Nt ta ostis omale saapad. 3. Vastastikused e retsiprooksed (üksteise, teineteise) – viitavad substantiividele või prosubstantiividele, mis märgivad kaht või enamat vastastikku toimivat isikut või asja. 4. Omastavad e possessiivsed (oma, enda, omaenese ~ omaenda, iseenese, iseenda, iseoma). Väljendavad sisuliselt omamist, laiendavad substantiivi. Nt Ta ostis oma pojale auto. 5. Näitavad e demonstratiivsed (see, too, sama, seesama, toosama, seesugune, selline, sinane, seesinane, sihuke, niisugune, taoline, teine, muu) – viitavad situatsioonist selguvale asjale, tegevusele või tunnusele. Nt Seesugune tegevus ei saanud kaua kesta. 6. Küsivad-siduvad e interrogatiivsed-relatiivsed (kes, mis, kumb, missugune, mäherdune, milline, mitu, mitmes, mitmendik) – muudavad väitlause küsivaks või esinevad kõrvallause sidendina. 7. Määratlevad e determinatiivsed (kõik, kogu, terve, iga, igaüks, kumbki, mõlemad, emb-kumb, ise, oma). Laiendavad nimi- või asesõna, tõstes esile selle referenti või rõhutades tema terviklikkust, nt Teda ennast polnud ollagi. Ise ta ütles, et kõik saab korda. 8. Umbmäärased e indefiniitsed (keegi, miski, mingi, ükski, mitu, mõni, mõningane, üks ‘keegi, mingi’, teine ‘muu’, mingisugune, paljud) – viitavad täpsemalt konkretiseerimata asjale või tunnusele.
Asesõna kokkupuutealad teiste sõnaliikidega muuda
Asesõna ja nimisõna muuda
Määratlemisel võib tekkida probleeme üksiksõnadega, nt oma. Vrd Ta võttis oma raamatu (oma = asesõna) ja Tule edasi, kui oma oled (oma = nimisõna). Nimisõnaks on oma ka lausetes jäi omast ilma, elu nõuab oma, omade peale koer ei haugu, naabri omad sõitsid maale. Tüüpiline asesõna esineb nimisõnana ka lausetes Enn Kalmu kaks mina (mina = nimisõna); Tal on tugevalt väljaarenenud ise. [1]
Asesõna ja arvsõna muuda
Probleemsed üksiksõnad üks ja teine, nt ühel (‘mingil’) päeval juhtus nõnda (asesõna). Ela üks päev korraga (arvsõna); ähvardab teine veel inimesi (asesõna), suurvõim ähvardab teisi riike (asesõna). Teine peatükk on veel lõpetamata. (arvsõna). [1]
Asesõna ja omadussõna muuda
Probleemsed üksiksõnad, nt nõnda arvasid omad poisid (omadussõna). sugune-sõnadest peetakse osa adjektiivideks (teine osa on pronoomenid), nt isesugune ‘eriline’, mitmesugune ‘mitmetaoline’ (adjektiivid). Vahet tehakse tähenduse alusel. Seevastu mingisugune on umbmäärane asesõna, niisugune, seesugune aga näitavad asesõnad. [1]
Asesõna ja määrsõna muuda
Probleeme üksikute sõnadega, nt taas oma. Jaama oli oma kolm kilomeetrit (‘umbes’) = sellisel juhul määrsõna. kõige (kõige pikem) = määrsõna. Traditsiooniline asesõna ise võib olla tähenduses ‘iseenesest’ ka määrsõna. Nt Küünal kustus ise (määrsõna). Vrd. Ta ise tuli hiljem (asesõna).[1]
Asesõna ja sidesõna muuda
Siin võiksid probleemiks olla sõnad kes ja mis, mis samas seovad lauseid. Traditsiooniliselt peetakse neid siiski siduvateks asesõnadeks. [1]
Viited muuda
Kirjandus muuda
- Erelt, Mati; Erelt, Tiiu; Ross, Kristiina, Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.
- Erelt, Mati; Kasik, Reet; Metslang, Helle; Rajandi, Henno; Ross, Kristiina; Saari, Henn; Tael, Kaja; Vare, Silvi, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1995.
- Erelt, Mati, Ebamäärasusest sõnade liigitamisel. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 525–528.
- Hallap, Valmen, Sõnaliikide piirimailt. – Keel ja Kirjandus 1984, 1, 30–40.
- Hallap, Valmen, Omastava käände, vaegkäändsõnade ja määrsõnade vahekorrast. – Keel ja Kirjandus 1986, 4, 199–208.
- Viitso, Tiit-Rein, Sõna sõnaliikidest. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 529–535.
- Viitso, Tiit-Rein, Nn vaegomadussõna ja selle taust. – Keel ja Kirjandus 2007, 11, 878–887.