Lihtminevik
Lihtminevik ehk preteeritum ehk imperfekt on kindla kõneviisi aeg, mis väljendab kõnehetkele eelnevat tegevust, millel pole ei oleviku ega ka mõne muu minevikuhetkega olulist seost. Minevikku väljendavad lauses tegusõnad ehk öeldised. Aeg on lauses tihti määratletud.[1][2]
Lihtminevik on morfoloogilise ajakategooria ehk tempuse üks liige, mis väljendab iseseisvas lauses alati absoluutset aega ehk suhet kõnehetkega [1]. Lihtminevik on tavalisim ajavorm, mida kasutatakse jutustamisel, nt Eile käis Ann linnas. Hommikul külastas ta kaubanduskeskust, siis astus sõbra juurest läbi. Õhtul sõitis ta tagasi koju. Lihtminevikku kasutatakse ka olevikulise tegevuse puhul meenutusminevikuna, tuletades meelde mineviku teadmisi. Nt Mis teie nimi oligi?[1][3]
Eesti keeles esineb lihtmineviku liigtarvitamist täis- ja ennemineviku asemel. Seda peetakse eelkõige vene keele mõjuks, mis jõudis eesti keelde kehvade tõlgete tõttu ning on edasi levinud.[4]
| tegusõna olevikus | tegusõna minevikus | |
|---|---|---|
| ainsuse I pööre | või/n | või/si/n |
| ainsuse II pööre | või/d | või/si/d |
| ainsuse III pööre | või/b | või/s |
| mitmuse I pööre | või/me | või/si/me |
| mitmuse II pööre | või/te | või/si/te |
| mitmuse III pööre | või/vad | või/si/d |
Moodustamine
muudaLihtmineviku moodustamine sõltub kõneliigist ja tegumoest, isikulises tegumoes ka sõnatüübist ja pöördkonnast. [3]
Isikuline tegumood
muudaIsikulise tegumoe eitav kõneliik moodustatakse liitvormina, mis sisaldab eitust ja lihtmineviku nud-kesksõna, nt ei olnud[5]. Jaatusvormides on lihtmineviku moodustamiseks kolm varianti: s, i, ja minevikutüvi ehk keeleajalooliselt tekkinud tüvevariant, kus tunnus i on ühte sulanud tüvelõpulise e- või a-ga. Sobiva variandi määrab sõnatüüp.[3]
Kõige tavalisem on s-lihtminevik, nt kaotama → kaotas, vaatama → vaatas. Teised kaks varianti esinevad vaid kindlates sõnatüüpides. I-lihtminevik, millega kaasneb alati ka eelneva pika vokaali lühenemine, väljendub I pöördkonna saama- ja jooma-tüübis: saama → sai, jooma → jõi. Minevikutüvi esineb II pöördkonna tulema- ja pesema-tüübis: tulema → tuli, pesema → pesi, ning III pöördkonna tegema-tüüp ja erandsõnana pidama (kohustatud olema): tegema → tegi, pidama → pidi. Minevikutüve võimalus on ka erandsõnades lask/is ~ lasi ja esitlema-tüübis, kuigi tekkiv vorm on tugeva kõrgstiili varjundiga: esitle/s ~ esiteli.[3]
| variant | pöördkond | näide |
|---|---|---|
| s | - | kaota/s, vaata/s |
| i | I | sa/i, jõ/i |
| tüveminevik | II | tuli, pesi |
| II | tegi, pidi | |
| s ~ tüveminevik | II | esitle/s ~ esiteli |
| III | lask/is ~ lasi |
Morfeemivariant s
muudaLihtmineviku s-variant jaguneb omakorda kolmeks: si, s ja is. Kui i-d ei järgne, saab s esineda vaid ainsuse 3. pöördes, nt ela/s. Kui sõna lõpeb häälikuliselt avalduva pöördetunnusega, tekib s-i ja pöördetunnuse vahele i: ela/si/n, ela/si/me. Hääldust lihtsustav i tekib III pöördkonna ühesilbilise algvormiga sõnatüüpides s-i ette, nt laulma: laul + s → laul/is.[3]
Umbisikuline tegumood
muudaUmbisikulise tegumoe eitavas kõneviisis tekib liitvorm, mis koosneb eitusest ja lihtmineviku kesksõnast tunnusega tud või dud, nt ei tehtud, ei söödud[5]. Jaatavates vormides liidetakse umbisikulise tegumoe tunnusele i, nt ela/t/i, min/d/i[3].
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 Erelt, M., Habicht, K., Hennoste, T., Kasik, R., Pajusalu, K., Viikberg, J. (2017). Eesti keele süntaks. Tartu Ülikooli Kirjastus.
- ↑ Valmis, A., Valmis, L. (2004). Õigekeelsuse käsiraamat. TEA Kirjastus.
- ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 [1], Erelt, M., Erelt, T., Ross, K. (2007). Eesti keele käsiraamat. Eesti Keele Sihtasutus.
- ↑ [2]Leemets, T. (2000). Mitmeplaaniline minevik. Keelenõuanne soovitab II.
- ↑ 5,0 5,1 Habicht, K., Viht, A. (2019). Eesti keele sõnamuutmine. Tartu Ülikooli Kirjastus.