Prakseoloogia
Prakseoloogia (inglise keeles praxeology) on filosoofia alamharu, mis tegeleb konkreetselt inimtegevusega ja inimkäitumise uurimisega. Prakseoloogia aluseks on objektiivsete tõdede selgitamine, mis põhineb teoorial, et inimesed käituvad teadlikult valitud eesmärkide suunas. Selline tegevusteooria vastandub puhtalt refleksiivsele käitumisele, näiteks põlve jõnksule, mis pole suunatud eesmärkide saavutamise ega teostamise poole. Prakseoloogia algpunkt põhineb sellel, et kui A tingimused on täidetud, siis järgnev tegevus või tingimus B on ka täidetud.[1]
Prakseoloogia päritolu muuda
Prakseoloogia põhiprintsiibid sõnastasid algselt Kreeka moraalifilosoofid, kes rakendasid neid õnnelikust ja heaolusi sümboliseeriva eetika alustena. Aristotelese arvates oli inimese heaolu jaoks vajalik mitu inimese sooritatud ettevõtmist: mitte ainult mõtlemine ja etteplaneerimine (kreeka keeles θεωρια ehk theoria) vaid ka tegutsemine (kreeka keeles πράξης ehk praxis). Neid kahte mõtlemislaadi saab eristada kahe eraldiseisva sõnaga: sophia ja phronesis. Sophiat kirjeldatakse tavaliselt teoreetilise tarkusena ja laialdaselt mõeldakse selle all matemaatikat, teadust, loogikat, ajalugu jm. Phronesis esindab praktilisi teadmisi ja võime käituda eetiliselt tuginedes elukogemusele. Prakseoloogia on teadmiste ja tegutsemise kokku liitmine. Prakseoloogias on tähtis teada, kuidas tegutsedes teadmisi ära kasutada tulemuste saavutamiseks, mitte ainult tegudega seonduvate teemade teadmine, õppimine ja tundmine. Teadmise tähenduseks on tegudes õppimine, mitte ainult teoreetiline õppimine enne tegutsemist.[2]
Austria koolkond muuda
20. sajandiks oli prakseoloogia selgelt ära defineeritud ja mõistetav, kuid mõiste levis laiemalt sajandi teises pooles peale Ludwig von Misese 1949. aastal kirjutatud raamatut Human Action. Raamatus kirjutas Mises prakseoloogiast, kui inimkäitumise uurimise alusest. Prakseoloogilised ideed olid ka Austria koolkonna majanduslike uurimiste aluseks. 1962. aastal kirjutatud raamatus The Ultimate Foundation of Economic Science kaitseb Mises oma seisukohta prakseoloogia suhtes, millega ta lõpetas 1870. aastal Carl Mengeri algatatud vaimse revolutsiooni. Selle vaimse revolutsiooni algatas Mengeri avastus, et majandusteaduse aluseks on inimeste tegutsemine ja valimine.[3]
Liberalism muuda
Prakseoloogiat omastavate inimeste vaated kattuvad tihti liberalismi omadega. Prakseoloogia ja liberalismi pooldajad ei ütle, mille poole inimesed pürgivad, aga mõlemad vaated toetavad väidet, et suurem osa inimesi eelistavad rikkust ja tervisliku elu viletsusele, nälgimisele ja surmale. Kuna inimesed soovivad üldiselt enda heaolu edendada, siis on prakseoloogid ja liberaalid tihti vastu riigi sekkumisele inimeste igapäevaelus, sest inimesed on ise piisavalt leidlikud ja osavad, et enda rikkust kasvatada ja enda tervist parandada.[4]
Viited muuda
- ↑ Rothbard (9. aprill 2003). "Rothbard on Praxeology". Mises Institute (inglise keeles).
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Clare Rigg (jaanuar 2014). "Praxeology". researchgate (inglise keeles).
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ Ludwig von Mises (7. juuli 1962). "The Ultimate Foundation of Economic Science". Mises Institute (inglise keeles).
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link) - ↑ "Praxeology and Liberalism". Mises Institute (inglise keeles). 26. oktoober 2012.
{{netiviide}}: CS1 hooldus: tundmatu keel (link)