Postdramaatiline teater
Postdramaatiline teater (inglise keeles postdramatic theatre, saksa keeles postdramatisches theater) on teatrisuund, mille peamiseks tunnuseks võib pidada kõike, mis järgneb tekstile ja draamateatri olulistele osistele. See ei tähenda, et need osised kaoksid postdramaatilises teatris täielikult – pigem, et nendele liidetakse teisi struktuure, mis võrdsustatakse eelnevatega (näiteks tekstiga). “Postdramaatiline teater ei ole eitus kõigele, mis enne seda sündis – draamale – vaid pigem lähtub kõige järgneva sümbioosist, sünergiast. Postdramaatiline teater ei annulleeri sõna, materjali teksti näol, vaid liidab sellele juurde sümbolistikat muude osiste kaudu”. (Epner, 2015)[1]
Ajalugu muuda
Postdramaatilise teatri mõiste võttis esimest korda kasutusse Saksamaa teatriuurija Hans-Thies Lehmann oma raamatus “Postdramatic theatre”, mis avaldati esimest korda saksa keeles 1999. aastal. Raamatus kirjeldab Lehmann detailselt kõike, mis jääb postdramaatilise teatri mõiste ümber: poliitilist tausta, dramaturgiat jne.
Lehmann defineerib postdramaatilist teatrit suhte kaudu (kirjandusliku) tekstiga, kombineerides seejuures kaht kriteeriumit, mis võivad, kuid ei pruugi esineda üheaegselt. Esimene – pragmaatiline kriteerium – on teksti positsiooni ja staatuse muutumine: postdramaatiline teater ei pea oma ülesandeks kirjandusteose tõlgendamist, vaid kasutab teksti pelgalt ühe, kuid mitte tingimata tähtsaima lavastuselemendina, või kõigest toormaterjalina, millega võib ümber käia just nii vabalt, kui soovitakse. Teine – struktuurne tunnus – on loobumine traditsioonilise draama struktuurist (jäljendav tegevus, sidus narratiiv, konflikt, dialoogiliselt suhtlevad tegelased) kui teatrilavastuse poeetika latentsest normist. (Lehmann, 1999: 49–50, 73)
Postdramaatilises teatris jõuvad lavale lisaks etendajatele ja varemtuntud struktuuridele (keha, hääl) ka tehnoloogilised osised (mikrofonid, kaamerad, videoinstallatsioonid jpm). Kuid sama palju kui postdramaatilisele teatrile lisandub multimeedia väljundeid, ja palju muud, saab sellelt samal ajal ka kõik ära võtta – alles jääb tühi avar ruum ühe etendajaga. (Lehmann, 2006: 10)
Peamine postdramaatilise teatri arendaja ja ellutooja oli lavastaja ja näitekirjanik Bertolt Brecht, kes kasutas eepilises teatris ennenägematut “võõritusefekti”, millega publikut ja teatritruppi samasse aeg-ruumi tuua ning lõhkuda ära senituntud teatrimaagia – teater ei tähendanud enam kulisse ja suuri väljamõeldud kirjutisi, vaid lähtus inimestest, kes istusid saalis ehk inimesed tänavalt. Tähtsamaks tõusid sotsiaalsed probleemid ja need jõudsid postdramaatilises teatris lavale.
Lehmann (2006: 33) tsiteerib "Postdramaatilises teatris" Andrzej Wirthi: "Brecht nimetas end uue dramaatilise vormi Einsteiniks. See enesehinnang pole liialdus, kui mõistate epohhiloovat teooriat eepilisest teatrist kui äärmiselt tõhusast ja operatiivsest leiutisest. See teooria on andnud tõuke traditsioonilise lavadialoogi lahustamiseks diskursuse või sisemonoloogi vormis. Brechti teooria viitab implitsiitselt, et teatris sõnastatakse väide verbaalsete ja kineetiliste elementide võrdse osaluse kaudu ega ole lihtsalt kirjanduslikku laadi."
Postdramaatilise teatri mõistet ei tasuks seejuures külge liita kõigele, mis sarnaneb dramaatilisele teatrile järgnevale perioodile, näiteks performance-kunstile. Viimane on oma mõiste omandanud täiesti iseseisvalt ja selle kunstiliigi algus ulatub kaugemale kui postdramaatilisel teatril. Seetõttu ei ole nad niivõrd palju seostatavad. Samuti tuleb meeles pidada, et postdramaatilise teatriga jäid kõrvuti kehtima ka varasemad teatritegemise viisid.
Postdramaatilise teatri mõistega seotud nimed: Heiner Müller, The Wooster Group, Pina Bausch, Jan Fabre, Alvis Hermanis, Forced Entertainment jpt.
Eesti muuda
Postdramaatilise teatri saabumisega Eestisse muutus lavastajate varasem tööprotsess: “Jätkem kõrvale draamapõhise teatri normaaljuhtum: kirjanik (näiteks Andrus Kivirähk) kirjutab näidendi (näiteks „Vombati“) ja lavastaja (Merle Karusoo) toob selle lavale, kusjuures lavastus kujutab endast draamateksti tõlgendust. Niisugusest rollijaotusest erinevaid praktikaid on eesti teatrikriitikas nimetatud mitut moodi: lavastajadramaturgia, autoriteater, rühmatöö jm.” (Epner 2013) See tähendab, et kirjaniku kirjutatud näidendi asemel saab esimeseks impulsiks lavastaja idee ja visioon ning lavastuse visuaalne esteetika ja rõhuasetuse määravad lavastuse muud antud olud – trupp, mänguruum, sihtrühm jm. (Epner 2013)
Selliseid nimesid on Eesti postdramaatilise teatriskeenel mitmeid, kellest märkimisväärsemad on näiteks: Merle Karusoo, Mati Unt, Andres Noormets, Hendrik Toompere jr, Tiit Palu, Uku Uusberg, Andri Luup, Tiit Ojasoo (Teater NO99), Ene-Liis Semper (Teater NO99), Jaanus Rohumaa jpt.
Vaata ka muuda
Kirjandus muuda
- Epner, Luule 2013. Teispool draamat: tekst nullindate teatris. Methis Studia humaniora Estonica 11: 116−128.
- Lehmann, Hans-Thies 1999. Postdramatisches Theater. Frankfurt am Main: Verlag der Autoren.
Viited muuda
- Mõni ääremärkus postdramaatilise teatri kohta, Teater NO99 koduleht, vaadatud 20. detsembril 2021.
Välislingid muuda
- Lehmann, Hans Ties. Postdramatic Theatre, vaadatud 20. detsembril 2021.