Ava peamenüü

Tiit Ojasoo (sündinud 28. augustil 1977 Pärnus) on eesti teatrilavastaja ja näitleja.

BiograafiaRedigeeri

Ta sündis matemaatikaõpetajast isa ja lasteaiakasvatajast ema lapsena. Kooliajal mängis Laanemetsa kooliteatris. Pärast Pärnu Koidula Gümnaasiumi lõpetamist 1995. aastal[1] õppis Tartu Ülikoolis ühe aasta klassikalist filoloogiat.

Aastal 1996 astus ta Eesti Muusikaakadeemia Kõrgemasse Lavakunstikooli Ingo Normeti juhendatavale kursusele. Lõpetas lavakunstikooli XIX lennu lavastaja erialal 2000. aastal.

Töötas lavastajana Eesti Draamateatris ja 2004–2005 direktorina Vanalinnastuudios. 2005. aastal asutas teatri NO99 ja oli alates asutamisest kuni 2016. aastani selle direktor ja kunstiline juht. Lavastanud arvukalt etendusi ka Tartu teatris Vanemuine.

Tema elukaaslane on teatri- ja videokunstnik Ene-Liis Semper. Neil on tütar ja poeg.

LoomingRedigeeri

LavastusedRedigeeri

 
Tiit Ojasoo etendusel "Ühtne Eesti suurkogu"

2000

  • "Talvemuinasjutt" (Endla)

2001

  • "Verevennad" (Vanemuine)
  • "Armastusega ei naljatleta" (Eesti Draamateater)
  • "Tõeline inspektor koer" (Eesti Draamateater)

2002

  • "No More Tears" (Von Krahli teater)
  • "Roberto Zucco" (Vanemuine)

2003

  • "Evita" (Vanemuine)
  • "Inishmore'i leitnant" (Eesti Draamateater)

2004

  • "Asjade seis" (Eesti Draamateater)
  • "Julia" (Eesti Draamateater)

2005

2006

  • "Nafta!" (Teater NO99)
  • "Kuningas Ubu" (Teater NO99)
  • "Hirvekütt" (Teater NO99)

2007

2008

  • "Perikles" (Teater NO99)
  • "Ruja" (Vanemuine)

2009

2010

TunnustusedRedigeeri

Füüsiline vägivallatsemine teatri NO99 juuresRedigeeri

Jaanuaris 2016 tarvitas Tiit Ojasoo naisnäitleja suhtes vägivalda, tõukas teda ja lõi mitu korda jalaga.[4][5] Politsei Põhja prefektuur alustas Ojasoo suhtes kriminaalasja.[4][6] Kriminaalmenetlus lõppes aprillis lepitusmenetlusega,[4][7] mille tagajärjel kannatanu lõpetas koostöö NO99-ga.[6]

Juhtum tuli avalikkuse ette sama aasta juunis seoses Eesti Päevalehes ilmunud artikliga.[6][8] 10. juunil kogunenud NO99 nõukogu kuulas Ojasoo selgitusi algatatud kriminaalasja kohta ja otsustas Ojasoo jätkamise tingimusel, et Ojasoo läbib lepitusmenetluses ettenähtud tegevused.[9] Nõukogu esimees Tõnis Arro ütles Postimehele, et vägivald on nii era- kui ka tööelus lubamatu.[7] Ojasoo palus juhtunu pärast avalikult vabandust ja kahetses eksimust.[10]

15. juunil esitasid kõigi erakondade fraktsioonide esindajad kultuuriminister Indrek Saarele ja Teater NO99 nõukogule ühisavalduse, milles nõudsid Ojasoo taandamist NO99 teatrijuhi kohalt. Saar ütles avalikus vastuses, et vägivald ei ole tolereeritav ja palus kokku kutsuda teatri nõukogu erakorraline koosolek.[8] 16. juunil teatas Ojasoo tagasiastumisest.[11] Samal päeval ilmus meedias kümne NO99 näitleja avalik kiri, milles öeldi, et Ojasoo taandumiseni viis poliitine surve ja nad on selle suhtes kriitilised. Samas mõistsid allakirjutanud hukka igasuguse vägivalla.[12] Kannatanu ütles Eesti Päevalehele, et soovib rahus oma eluga edasi minna ja pidas vajalikuks Ojasoole teine võimalus anda.[13]

Artikkel Kroonikas

16. juunil 2016 avaldas Kroonika artikli, mille järgi on Ojasoo kohta teada varasemaid vägivallajuhtumeid. Artikli kohaselt märatses ja ropendas ta lastelaagris laste juuresolekul.[14] Väidetavalt oli ta löönud ka teatri helimeest ning samuti olevat tal etenduse ajal olnud kähmlus ühe meesnäitlejaga. Anonüümse allika väitel olevat ta vägivalda tarvitanud ka oma elukaaslase Ene-Liis Semperi kallal.[14]

Samal päeval ilmunud NO99 kümne näitleja avalikus kirjas öeldakse Kroonika väidetele viidates: "Me teame teda väga hästi. Ja me teame, et Tiit ei ole meist mitte kedagi mitte kunagi füüsiliselt rünnanud. See oleks võimatu. Me ei töötaks selles teatris."[15]

104 kiriRedigeeri

  Pikemalt artiklis 104 kiri

16. jaanuaril 2018 saatsid 104 allakirjutanut president Kaljulaidile avaliku kirja, milles tauniti Tiit Ojasoo kaasamist Eesti Vabariigi 100. aastapäeva vastuvõtu kunstilise programmi loomisse.[16]

President vastas kirjale sotsiaalmeedias, kirjutades, et Tiit Ojasoo kaasamine ei tähenda vägivalla heakskiitmist, aga kõneleb ühiskondliku andeksandmise võimalusest.[17]

ViitedRedigeeri

  1. http://koidulag.edu.ee/vilistlased.html?id=213:1995&catid=61
  2. "Kes? Mis? Kus?" 2006, lk. 368
  3. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 19331
  4. 4,0 4,1 4,2 Merike Teder. "Prokuratuur: Ojasoo lõi naist kaks korda jalaga". Postimees, 14. juuni 2016. Vaadatud 1. mai 2019.
  5. Kadri Ibrus. "Avalikkus taunib NO99 olematut reaktsiooni Ojasoo vägivallale". 10. juuni 2016. Vaadatud 1. mai 2019.
  6. 6,0 6,1 6,2 Karin Koppel. "Teatrijuht Tiit Ojasoo lahkumisele eelnes kriminaalasi näitlejanna löömise pärast". ERR, 8. juuni 2016. Vaadatud 1. mai 2019.
  7. 7,0 7,1 Liis Velsker. "NO99 nõukogu saadab Ojasoo psühholoogilisele nõustamisele". Postimees, 10. juuni 2016. Vaadatud 1. mai 2019.
  8. 8,0 8,1 Katrin Helend-Aaviku. "Riigikogulased soovivad näitlejannat peksnud Tiit Ojasoo ametist lahkumist". Õhtuleht, 15. juuni 2016. Vaadatud 2. mai 2019.
  9. Tõnis Arro. "NO99 nõukogu arutas Tiit Ojasoo jätkamist teatris". Eesti Teatri Agentuur, 10. juuni 2016. Vaadatud 1. mai 2019.
  10. Risto Berendson. "Vägivallatsenud Ojasoo: loodan, et seda kunagi enam ei juhtu". Postimees, 9. juuni 2016. Vaadatud 1. mai 2019.
  11. Hendrik Alla. "Tiit Ojasoo astub tagasi". Postimees, 16. juuni 2016. Vaadatud 1. mai 2019.
  12. Kirke Ert. "NO99 trupi avaldus: kas nüüd piisab?". Postimees, 16. juuni 2016. Vaadatud 2. mai 2019.
  13. Kadri Ibrus. "Teatrijuht Tiit Ojasoo lahkumisele eelnes kriminaalasi näitlejanna löömise pärast". Eesti Päevaleht, 8. juuni 2016. Vaadatud 1. mai 2019.
  14. 14,0 14,1 "Tiit Ojasoo viha on tunda saanud ka lapsed". 16. jaanuar 2018. Vaadatud 2. mai 2019.
  15. Rasmus Kaljujärv, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Helena Pruuli, Gert Raudsepp, Jarmo Reha, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Marika Vaarik. "Kas nüüd piisab?". 16. juuni 2016. NO99. Vaadatud 2. mai 2019.
  16. Keiu Virro. "104 allkirjaga avalik kiri presidendile: vägivallatsenud Tiit Ojasoo ei tohiks olla vabariigi aastapäeva programmi lavastaja". Eesti Päevaleht, 16. jaanuar 2019. Vaadatud 1. mai 2019.
  17. Elisabeth Kungla. "Kaljulaid: ettepanek Ojasoole ei kõnele vägivalla heakskiidust, vaid võimalusest andeks anda". Postimees, 16. jaanuar 2018. Vaadatud 1. mai 2019.

VälislingidRedigeeri