Portugali mosaiikkivisillutis

Portugali mosaiikkivisillutis (calçada portuguesa Portugalis ja pedra portuguesa Brasiilias) on omapärane kõnniteede ja avalike kohtade sillutamisviis. Selline sillutis on portugali keelt kõnelevates maades väga levinud.

Mosaiikkivisillutis Lissabonis Portugalis

Portugali munakivisillutise muster Copacabana rannas, Rio de Janeiro, Brasiilia

Portugali mosaiikteid ehk calçada'sid valmistatakse ebakorrapäraste kujudega kividest, tavaliselt lubjakivist või basaldist. Kividest laotakse dekoratiivsed mustrid, millele loob kontrasti erinevat värvi kivide kombineerimine. Traditsioonilised värvid on valge ja must, kuid populaarsed on ka pruun ja punane. Mõnedes Brasiilia paikades võib leida ka siniste ja roheliste kividega teid. Kvalifitseeritud töölisi, kelle ülesanne on selliste mosaiikide loomine, kutsutakse mestres calceteiros.

Portugali mosaiikkivisillutisega teed pärinevad Portugalist, kus neid hakati rajama 19. sajandi teisel poolel. Enamasti kasutatakse sellist sillutamismeetodit jalakäijate aladel, parkides, väljakutel, siseõuedes, aga ka mujal. Brasiilias said kivisillutisega teed 19. sajandil väga populaarseks, sest kive oli lihtne paigaldada ja raske polnud ka mustreid luua. Ehedad näited on Copacabana ranna calçada ja endise Avenida Centrali sillutis. Mõlemad asuvad Rio de Janeiros.

Ajalugu

Sérgio Stichini loal calceteiros'te auks püstitatud monument Rua da Vitórial São Nicolau kiriku ees

Esimesed mosaiikkivisillutised olid väga mitmekesised ja erinesid tänapäeval levinud sillutistest. Kuningas Manuel I läkitas kaks kirja, ühe 20. augustil 1498 ja teise 8. mail 1500, milles käskis alustada Lissaboni teede sillutamisega. Kõige väljapaistvamaks kujunes a Rua Nova dos Mercadores (endise nimega a Rua Nova dos Ferros). Sellel ajal sai selgeks, et ehitusel peaks kasutama Portost pärit graniiti, kuigi selle transportimine oli väga kallis. 1755. aasta maavärin põhjustas Lissabonis ulatusliku hävingu, mille tõttu oli vaja terve linn uuesti üles ehitada. Rekonstrueerimistöid tehti pigem mõõdukuse piires, mis muutis tol ajal mosaiikkivisillutiste taastamise võimatuks. Kõigele vaatamata alustati juba järgmisel sajandil, täpsemini 1842. aastal, Lissabonis uue lubjakivist mosaiiktee rajamist. Uus tee oli väga sarnane tänapäeva calçada'dega. Teed ehitasid sunnitöölised, keda kutsuti tol ajal ka grilheta'deks. Nad kuuletusid São Jorge kindluse (Castelo de São Jorge) valitsejale, kindralleitnant Eusébio Pinheiro Furtadole. Selle tee kavand oli üpris tagasihoidlik (siksakilise mustriga), mis oma aja kohta oli väga ebatavaline. See ajendas ka mitmeid portugali kroonikuid calçada'dest kirjutama. Neid on mainitud nii Almeida Garretti romaanis "O Arco de Sant'Ana" kui ka Cesário Verde poeemis "Cristalizações".

Hiljem andis Eusébio Furtado oma meestele ülesande sillutada kogu Praça do Rossio, üks tuntumatest kesklinna piirkondadest, mille suurus on 8712 m².

Mosaiikkivisillutise kasutamine levis kiiresti üle terve riigi ja jõudis ka kõikidesse kolooniatesse. Seda peeti moodsaks ja hea maitse näitajaks ning calçada'd said omaette kunstinähtuseks. Kivisillutisi rajati praktilistel eesmärkidel, samas võimaldasid need luua tõelisi meistriteoseid.

Juba varsti ületas calçada'de kuulsus riigipiirid ning sellest ajast peale hinnati calceteiros'te teeneid ja koolitamist ka välismaal.

1986. aastal loodi mestres calceteiros'te kool (a Escola de Calceteiros da Câmara Municipal de Lisboa). 2006. aastal püstitati Sérgio Stichini loal calceteiros'te auks monument, mis asub Rua da Vitórial (baixa Pombalinas), Rua da Prata ja Rua dos Douradorese vahel.

Pildid

• 
  Passeio da Praça dos Restauradores Lissabonis
• 
  Mosaiik kuninganna Püha Isabelist Coimbras
• 
  Mosaiikkivisillutisega tee Praia de Copacabanas Rio de Janeiros
• 
  Tänav Macaus
• 
  Nimetähed, Póvoa de Varzim
• 
  Tänav Portos
• 
  Hispaania väljak Olivenzas
• 
  Ipiranga muuseum São Paulos
• 
  Guimarães
• 
  Parque das Nações (Rahvaste park) Lissabonis
• 
  Praça Generoso Marques, Curitiba