Polüklooritud bifenüülid
Polüklooritud bifenüülid ehk polüklooritud difenüülid [viide?] (lühendatult PCB-d) on tsüklilised orgaanilised ühendid, kus kahel omavahel seotud benseenituumal on 1–10 vesiniku aatomit asendunud kloori aatomi(te)ga.
PCBde keemiline üldvalem on C12H10-xClx.
Et PCB-d on keemiliselt väga püsivad ning kõrge kuumataluvusega, olid nad ajavahemikul 1930–1980 laialdaselt kasutusel elektri- ja hüdraulikaseadmetes ning määrdeainetes (näiteks jahutusvedelikena ja trafo- ning kondensaatoriõlide segudes). PCB-sid leidub peamiselt trafodes ja kondensaatorites. Üldjuhul sisaldavad kõik kondensaatorid, mis on toodetud ajavahemikul 1930–1980, PCB-sid.
PCBd on väga toksilised ühendid, kantserogeensed, ja neil on kalduvus biomagnifitseeruda ökoloogilistes toiduahelates. Samuti on nad veekeskkonnas väga püsivad. Kuna PCB-d on kantserogeensed, on nad ohtlikud inimese tervisele. Nad võivad sattuda inimorganismi hingamis- ja neeluteede või naha kaudu.
Euroopa Liidus keelustati rangelt PCB-de kasutamine ja nendega kauplemine juba 1985. aastal, kuid hiljemalt 2010. aasta lõpuks tuli kõrvaldada või saastest vabastada kõik veel alles olevad PCB-sid sisaldavad seadmed.