Planeerimisseadus
Planeerimisseadus (lühend PlanS) reguleerib Eestis ruumilist planeerimist. Planeerimisseadus suunab arengut ruumis läbi arenguks, ehitustegevuseks ja maakasutuseks vajalike planeeringute koostamise korra ja planeeringute kohta esitatavate sisuliste nõuete määramise.
Eesti Vabariik sai planeerimis- ja ehitusseaduse 1995. aastal. 2003. aastal jagati see seadus ehitusseaduseks ja planeerimisseaduseks.
2009. aastal muudeti planeerimisseadust ulatuslikult, suurendades senisest veelgi enam avalikkuse osalemise võimalusi planeeringu protsessis.
Alates 1. juulist 2015 kehtib Eestis uuel paradigmal põhinev planeerimisseadus, kus senine laiaulatusliku kaasamise ja läbiva demokraatia põhimõte (eskiisi arutelude kohustuslik, igaühe automaatne õigus osaleda planeerimisprotsessis) asendati riigi ja kohaliku omavalitsuse poolse huvitatud isikute teavitamise põhimõttega (igaühel on õigus olla teavitatud aga kaasamine on igakordne menetleja poolne kaalutulusotsus). Uus planeerimisseadus suurendas tugevalt riigi õigust otsustada riigile oluliste ehitiste paiknemist (kadus kohaliku omavalitsuse absoluutne võim planeerimisel, oluliselt vähenes kodaniku õigus vastu vaielda riigile oluliste ehitiste kavandamisele). Uue praktikas keerukalt rakendatava planeerimisseaduse vastu astusid ühiselt välja kõik planeerimisega tegelejaid ühendavad erialaliidud – Eesti Arhitektide Liit, Eesti Planeerijate Ühing, Eesti Maastikuarhitektide Liit, Eesti Sisearhitektide Liit, Linnalabor ja ka omavalitsusi ühendavad Eesti Linnade Liit, Eesti Maaomavalitsuste Liit. Seaduse muutmise mittevajalikkuse aspektid võttis kokku Kaur Lass ajalehes Sirp 13.02.2015 avaldatud artiklis. Vaatamata erialaspetsialistile ja omavalitsuste arvamustele, võeti uus seadus parlamendis vastu kõigest 27 poolthäälega (parlamendis on 101 liiget).
President kuulutas seaduse välja 11. märtsil 2015 ja see hakkas kehtima 1. juulil 2015. Hilisemal seaduse menetluse kontrolli käigus tuvastas Õiguskantsler seaduse menetlusel kirjadele ja avaldustele vastamise korra rikkumist. Praktikas ei ole uus seadus hästi toimima hakanud, juba umbes pool aastat peale uue seaduse kehtima hakkamist on asutud planeerimisseadust uuesti muutma, sest seaduse mitmed sätted ei ole praktikas olnud rakendatavad.
Lisaks planeerimisseadusele reguleerib Eestis planeerimist veel sadakond õigusakti. Sisulisest aspektist on uue planeerimisseadusega kaasnenud suuremad muutused eriplaneeringu mõiste kasutuselevõtt ja üldplaneeringuga lahendatavate ülesannete ulatuslik kasv, ehitusmääruste vajalikkuse ja olulisuse kaotamine ning planeeringute eskiiside avalike arutelude kohustuse kaotamine. Praktikas on keerukas kohustus iga osaleja kaasamise kohta langetada kaalutulusotsus. Senist laiapõhist kaasamist on vähendanud kõige enam menetleja ainuõigus otsustada keda kaasatakse, ka puudub eriplaneeringu puhul kodanikul ja kohaliku omavalitsusel sõnaõigus otsuste tegemisele kaasa rääkimisel. Uus seadus ei lahendanud ära senist suurimat probleemi – tõhusa järelevalve puudumist planeeringute sisulise kvaliteedi üle. Uue seaduse plussiks võib pidada mitmete mõistete defineerimist, mis seni olid sisustamata.
Lisaks planeerimisseadusele muutus 1. juulil 2015 ka senine ehitusseadus, mille asemel hakkas kehtima ehitusseadustik.