Eesti planeerimissüsteem
See artikkel vajab toimetamist. (Mai 2012) |
Eesti planeerimissüsteem koosneb neljast erineva detailsusastega planeeringust ja on üldjoontes määratud planeerimisseadusega (RT I 2002, 99, 579).
.JPEG)
Eesti planeerimissüsteem on hierarhiline, st liigilt detailsema planeeringu koostamisel tuleb järgida liigilt üldisemas kehtestatud planeeringus sätestatut, et tagada ruumilise arengu järjepidevus. Teisest küljest on liigilt detailsema planeeringu koostamisel võimalik suhteliselt lihtsalt muuta liigilt üldisemat kehtestatud planeeringut, et tagada operatiivne reageerimine muutuvatele vajadustele. Siinkohal on oluline märkida, et detailsema planeeringuga saab teha ainult üldistusastmelt järgmise planeeringu muutmise ettepanekut, st näiteks detailplaneeringuga saab teha üldplaneeringu muutmise ettepanekut, kuid ei saa teha maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekut.[1]
Planeerimisseadus reguleerib riigi, kohalike omavalitsuste ja teiste isikute vahelisi suhteid planeeringute koostamisel. Eesmärgiks on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks.[2]
Ruumiline planeerimine on demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi.[2]
Planeering on planeerimise käigus valmiv dokument, koosneb tekstist ja joonistest, mis täiendavad üksteist ja moodustavad ühtse terviku. Planeeringu tekstis esitatakse planeeritava maa-ala ruumilise arengu analüüsile tuginevad ruumilise arengu eesmärgid ning planeeringulahenduste kirjeldused ja põhjendused. Planeeringute koostamine on avalik. Avalikustamine on kohustuslik, et tagada huvitatud isikute kaasamine, õigeaegne informeerimine ja võimalus kaitsta oma huvisid planeeringu koostamise käigus.[2]
Eesti planeerimissüsteemi kujunemine [1] muuda
Süstemaatilisem linnaplaneerimine algas Esimese maailmasõja eelsel kiirel linnastumise ja majanduse muutumise aastatel. Eesti linnaplaneerimisele oli suure tähtsusega 1913. aastal toimunud Suur-Tallinna üldplaneeringu võistlus, mille võitis Soome arhitekt Eliel Saarinen.
1930. aastate keskel hakati Tallinnas koostama peamiste tänavate ja väljakute ruumilise mõju projekte, mis oma sisult olid lähedased detailplaneeringutele tänapäeva mõistes. Esimesel iseseisvusperioodil peeti mitmeid arhitektuurivõistlusi uute terviklike elamugruppide planeerimiseks, osa neist elamugruppidest püüti välja ehitada ja propageerida kui head eeskuju teistele.
Eesti esimene planeerimist käsitlev seadus oli ehitusseadus, mis jõustus 1939. aastal. Ehitusseadus reguleeris planeerimist vaid linnades. Seadus sai toimida kuni 1940. aastani kuni Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Nõukogude ajal puudus planeerimist käsitlev seadus, olid olemas normid ja reeglid, mis andsid juhiseid planeeringute sisu ja koostamise organisatsiooni kohta. Planeeriti põhiliselt tiheasustusega alasid. Planeeringuid koostasid Riikliku Ehituskomitee tellimusel riiklikud projekteerimisinstituudid. Kohaliku võimu ülesanne oli riigi poolt kinnitatud planeeringute elluviimine, planeeringute koostamisel oli neil vähe sõnaõigust. Planeerimisdokumendid olid salajased või ametlikuks kasutamiseks. Planeeringute avalikustamist ei olnud normidega ette nähtud, kuid nõukogude aja lõpupoole hakati seda üha ulatuslikumalt praktiseerima. Nõukogude aja lõpuperioodil oli planeeringute sisuline tase juba küllaltki hea ja ühtlane ning täiesti võrreldav muu Euroopa sama aja planeerimise sisulise tasemega.
Kaasaegse planeerimis- ja ehitusseaduse ettevalmistamine algas enne Eesti iseseisvumist 1991. aasta 20. augustil. Planeerimis- ja ehitusseadus (PES) jõustus 22. juulil 1995 ning toimis suuremate muudatusteta rohkem kui 7 aastat.
PESi kehtivuse ajal koostati:
- Üleriigiline planeering Eesti 2010,
- maakonnaplaneeringud kõikides maakondades (kehtestati 1998–2002),
- palju valdade/linnade üldplaneeringuid ja detailplaneeringuid,
- maakondlik teemaplaneering “Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused”.
Nende planeeringute koostamise kogemus, planeeringuvaidlused ja kohtulahendid tõid välja mitmed PESi puudused ning täpsustamise ja muutmise vajadused.
1. jaanuaril 2003 jõustus planeerimisseadus, kus püüti järjepidevuse huvides säilitada PESi planeerimise osa struktuuri ja senist sõnastust, muudatused ja täiendused viidi sisse vaid sinna, kus see oli vältimatu. Kõige radikaalsem muudatus võrreldes PESiga seisneb selles, et senise seaduse planeerimise ning projekteerimise ja ehitamise osa on lahutatud eraldi seadustesse. Viimaseid käsitlev ehitusseadus jõustus samuti 1. jaanuaril 2003. Selle muudatuse põhjuseks oli põhiliselt asjaolu, et ehitusala oli Keskkonnaministeeriumi valitsemisalast (kuhu tol ajal kuulus planeerimine) üle viidud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse.
Eesti planeeringute struktuur muuda
Üleriigiline planeering muuda
Koostatakse kogu riigi territooriumi kohta.
Üleriigilise planeeringu ülesandeks on riigi ruumilise arengu strateegia kujundamine ja asustuse suunamine.
Üleriigilise planeeringu koostamist finantseerib riik ja korraldab Siseministeerium (PES ajal korraldas Keskkonnaministeerium). Üleriigilise planeeringu kehtestab Vabariigi valitsus. Üleriigilise planeeringu ülevaatamiskohustus on Riigikogu valimiste järel, ühe aasta jooksul. Kehtiv üleriigiline planeering on otseselt aluseks maakonna planeeringutele, kui toimub nende koostamine.[2]
Praegu kehtib Eestis Üleriigiline planeering Eesti 2010. Üleriigiline planeering on heakskiidetud ja selle tegevuskava kinnitatud Vabariigi Valitsuse 19. septembri 2000. a. korraldusega nr 770-k. Eesti 2010 kehtib kuni uue üleriigillise planeeringu Eesti 2030+ kehtestamiseni.[3]
Vabariigi Valitsuse 4. veebruari 2010 korraldusega algatati üleriigilise planeeringu Eesti 2030+ koostamine. Üleriigilise planeeringu Eesti 2030+ eelnõu ja tegevuskava on saadetud kooskõlastamiseks ministeeriumidele, maavalitsustele ja Eesti Maaomavalitsuste Liidule.[4]
Maakonnaplaneering muuda
Koostatakse kogu maakonna territooriumi või selle osa kohta. Võib koostada mitme maakonna territooriumi või nende territooriumi osade kohta huvitatud maavalitsuste omavahelisel kokkuleppel.
Maakonnaplaneeringu ülesandeks on majandusliku ja füüsilise planeerimise sidumine, üldiste maakasutuse suundade määratlemine ja asutuste suunamine.
Maakonnaplaneeringu koostamist finantseerib maavalitsus (riik). Siseministeeriumil on maakonnaplaneeringute koostamisel koordineerija ja järelevaataja roll. Maakonnaplaneeringu kehtestab maavanem. Kehtiv maakonnaplaneering on aluseks üldplaneeringute koostamisel.[2]
Üldplaneering muuda
Koostatakse kogu valla või linna territooriumi või selle osade kohta. Võib koostada ka mitme valla või linna või nende territooriumi osade kohta huvitatud kohalike omavalitsuste omavahelisel kokkuleppel.
Üldplaneeringu ülesandeks on üldiste maakasutus- ja hoonestustingimuste määramine, (ehitus) maade varumine, piirangute kehtestamine hajaasustuses. Üldplaneeringuga määratakse detailplaneeringute koostamise vajadus ja järjestus ning näidatakse majanduslikud võimalused üldplaneeringu elluviimiseks.
Üldplaneeringu koostamist finantseerib valla- või linnavalitsus. Üldplaneeringu koostamist juhendavad ja koordineerivad nii maavanemad kui ka Keskkonnaministeerium. Üldplaneeringu kehtestab valla- või linna volikogu. Üldplaneeringu ülevaatamis kohustus on kohaliku omavalitsuse valimiste järel, kuue kuu jooksul. Kehtiv üldplaneering on aluseks detailplaneeringute koostamisel tiheasustuses, siduvad maakasutus- ja ehitustingimused hajaasustuses.[2]
Detailplaneering muuda
Koostatakse valla või linna territooriumi osa kohta ja see on maakasutuse ja lähiaastate ehitustegevuse aluseks.
Detailplaneeringu ülesanded on detailsete maakasutus- ja ehitustingimuste kehtestamine, kruntimine ja krundi ehitusõiguse määramine.
Detailplaneeringu koostamist finantseerib vald / linn või huvitatud isikud lepingu alusel. Detailplaneeringu kehtestab valla / linna volikogu või valitsus.
Siduv õiguslikult ehitusprojektide koostamise ja kruntimise aluseks.[2]
Vaata ka muuda
Viited muuda
- ↑ 1,0 1,1 Lass, J., Ruumiline planeerimine http://www.siseministeerium.ee/public/ruumiline_planeerimine.pdf[alaline kõdulink] – viimati vaadatud 26.02.2012
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Riigi Teataja 2003. Planeerimisseadus https://www.riigiteataja.ee/akt/13328539?leiaKehtiv – viimati vaadatud 26.02.2012
- ↑ Siseministeerium https://web.archive.org/web/20111209141513/http://www.siseministeerium.ee/eesti2030/ – viimati vaadatud 26.02.2012
- ↑ Eesti 2030+ http://eesti2030.wordpress.com/ – viimati vaadatud 26.02.2012