Toolse rannamehe tütar
Toolse rannamehe tütar (ka Pikk kivi) on omapärase kujuga looduskaitsealune rändrahn Lääne-Virumaal Rakvere vallas Raudlepa külas Tallinna–Narva maantee ~103. kilomeetril piirdeheki ääres.
Rändrahn on arvatud arheoloogiamälestiseks.[1]
Muistend muuda
Toolse rannas elanud vanal ajal üks põhjatu rikas kalamees, kellel raha ja varandust juba mitmest põlvest päritud, arvestamata seda, mida ta ise kokku kraapinud või mis tont temale peale vedanud. Temal olnud üksainuke tütar, pealt nähes kaunima lillekese sarnane, aga seestpoolt kurja täis. Isa varandus venitanud tütrekese nina nii kõrgele, et tema arvates meie maal mehepoega ei võinud ollagi, kellele te mehele läheks. Sellest ei oleks muidu viga olnud, kui tema ise noormehi enda poole ei oleks ahvatlenud ja pärast pilgates häbiga oma teed saatnud, pealegi veel neid naernud ja rahva ees teotanud. Seda-mööda, kuidas põlatud kosilaste lugu päev-päevalt igal pool tuttavaks oli saanud, lõppes peiuratsude teetallamine, sest noored mehed mõtlesid: hällitagu ülemeelne oma rahakastide taga vanatüdrukuks, kelle liha peale pärast hundi hammas enam ei hakka. Paar aastat läinud selle peale rahulisti mööda, kus keegi enam kosjas ei käinud. Seal tulnud ühel hommikul üks võõras suurtsugu kosilane musta hobuse seljas, ise kullast ja hõbedast läikides, nõnda et teda vaks võrra vähemaks ei võinud arvata kui kuningapojaks. Niisugust kosilast ei tohtinud vanemad ega tütar põlata, vaid ta võeti suure au ja iluga vastu. Aga kui hiljem kosilane söömalauale paluti, ei võtnud ta ei kuiva ega märga oma suhu, vaid palus pruuti kiiresti riidesse panna ja tema koju tulla, mis siit kaugel ei olevat ja kus pulmapeod ja pulmalised nende tulekut juba ootamas. Sai piiga ennast ehitud, tõstis peiu ta ratsu turjale, kargas ise sadulasse ja sõitis kui tuul, nii et temast muud ei nähtud, kui hobuse kabjaraua tuld kivide vastu. Nad jõudsid suurele lagedale, seal seisnud uhke kivist ehitatud mõisa nede silme ees, mis pulmaliste lustikärast sumisenud. Peiu hüpanud hobuse seljast, aidanud ka neiu maha, võtnud oma käekõrva ja läinud temaga pidude tuppa. Kole naerukisa, mis tütarlapse luust ja lihast läbi käinud, võtnud neid toas vastu. Seal tõusnud raske kärgatus, kui oleks kõue müristamine maapinda lõhkunud. Selsamal silmapilgul olnud uhke mõisa kõigi pulmalistega otsekui ära pühitud, nii et neist riismekestki üle ei jäänud. Kui ümbruskaudu rahvas kära peale lugu läinud vaatama, ei leitud muud märgikest kui üks inimesekõrgune munakivisammas, samba ülemal pool otsas mitu vööti, mis kui helmekorrad kaela ümber jooksevad. Nõnda seisab kivisammas tänapäevani Kaarli mõisa Raudlepa küla väljal ülemeelikutele tütarlastele hirmutuseks. (Friedrich Reinhold Kreutzwald)
Vaata ka muuda
Viited muuda
Välislingid muuda