Piits

Piits (ka kantsik, nuut, plett, roosk) on löögiriist (tavaliselt loomade) ergutamiseks, inimeste karistamiseks või ründamiseks, mis koosneb reeglina varrest ja selle külge kinnitatud nöörist või rihmast.^[1]^[2]^[3]

Piitsaplaksutaja paraadil Bassersdorffis 2017. aastal

Kasutuskohad

Piitsasid kasutatakse reeglina loomade ajamiseks ja suunamiseks neid ärritades kas toksates või lüües valu tekitades, samuti on võimalik suunata heli abil, plaksutades pika piuga piitsa, lisaks visuaalselt suunates. Tänapäeval kasutatakse valuga mõjutamist mõnedel loomatreeningualadel, näiteks ratsutamisvõistluses, kuigi selle kasutamist piiratakse ning liigse pruukimise eest määratakse karme karistusi.^[4] Lisaks loomapidamisele kasutatakse piitsa ka mujal, nii korraldatakse piitsaplaksutamise võistlusi, samuti on see kasutusel sadomasohhistlikel mängudel.^[5] Endiselt on piitsutamine mõnes riigis kasutusel ka inimeste karistusvahendina.^[6]

Piitsaliigid

Kantsik on lühike naharibadest punutud piits.
Nuut on lühikese varrega (punutud) piits.
Ratsapiitsa kasutatakse hobuse sundimiseks ja ergutamiseks.^[7]
Koerapiitsa kasutati koerte nuhtlemiseks.^[8]

Nimetus

Võib pärineda vanavene või nooremast vene keelest: vanavene keeles bičĭ , vene keeles bič ('piits, nuut'). Võimalik on ka päritolu alamsaksa keelest: pietske ('piits'). Eesti keelest on laenatud eestirootsi pīts ('piits'). Nuut võib olla laenatud erinevatest allikatest, vene knut ('ratsapiits', 'nuut', 'kantsik') on levinud ka saksa keelde (knute). Roosk sarnaneb vene rozga'ga, mis tähendab vitsa või ihunuhtlust.^[1]

Piitsaplaks

Pika piuga piitsaplaks tekib helikiiruse ületamisest, õige piitsavarreliigutusega liigub materjal lainena piki piugu, nii et selle kiirus järjest kasvab, kuni ületab helikiiruse, piu tipus on see enam kui 30 korda kiirem kui varre algne liigutus. Piitsaplaksutamises korraldatakse võistlusi.^[9]