Pier Luigi Nervi
Pier Luigi Nervi (21. juuni 1891 Sondrio, Itaalia – 9. jaanuar 1979 Rooma) oli Itaalia ehitusinsener ja arhitekt.
| Pier Luigi Nervi | |
|---|---|
 | |
| Sünniaeg |
21. juuni 1891 Sondrio |
| Surmaaeg | 9. jaanuar 1979 (87-aastaselt) |
| Amet | ehitusinsener, arhitekt |
| Autasud | Wilhelm Exneri medal |
Nervi sai tuntuks tänu uuenduslikule raudbetooni kasutamisele tarindites.
Nervi lõpetas 1913. aastal Bologna ülikooli ehitusinsenerina.[1]
Pärast inseneridiplomi saamist töötas Nervi kaks aastat projekteerijana. Esimeses maailmasõjas teenis Nervi pioneeriväes. Pärast sõda jätkas tööd projekteerijana. 1928. aastal asutas Nervi Roomas oma inseneribüroo.
Looming
muuda
Objekt, mis tegi Nervi arhitektide ja inseneride ringkonnas tuntuks, oli Stadio Comunale Giovanni Berta Firenzes (ehitatud 1930–1932, tänapäeval tuntud kui Stadio Artemio Franchi) 35 000 pealtvaatajale. Selle tribüüni varikatus oli 110 meetrit pikk ja lahendatud konsoolplaadina 22,5-meetrise väljaulatusega (Foto). See oli Nervi esimene šedööver.[2]
1930. aastate teisel poolel projekteeris Nervi Itaalia mereväeministeeriumi tellimusel Itaalia eri paikades lennukiangaare, mis aga kõik hävisid Teises maailmasõjas. Esimesed angaarid ehitas Nervi monoliitsetena, hilisemates aga läks üle monteeritavale raudbetoonile.[2]
Aastail 1946–1961 töötas Nervi ehituskonstruktsioonide professorina Rooma ülikooli arhitektuuriteaduskonnas.[1]
1940. aastatel hakkas Nervi oma projektides kasutama sardtsementkonstruktsioone, sealhulgas aastail 1948–1949 Torinos ehitatud näitusehalli projekteerimisel. Suureavalisest (peasaali sille 93,4 meetrit) hoonest sai üks Nervi meistriteoseid[1], ehituskunsti seisukohast aga etappteoseid[2]
Aastail 1956–1958 ehitati Roomas olümpiaehitusena Palazzetto dello Sport ('spordipalee'). See oli Nervi kuulsaim inseneritöö. Spordipalee läbimõõt on 122 meetrit, kupli sille 100 meetrit. Õhuline kuppel on tehtud monteeritavatest sardtsementelementidest, mille seinapaksus on vaid 25 millimeetrit. Tribüünid mahutavad kuni 16 000 vaatajat.[3]
Nervi kogemused avaldasid suurt mõju raudbetoonehituse arengule kogu sõjajärgses maailmas.[2] Nervi peamine anne seisnes oskuses katta suuri avasid monteeritavatest elementidest, seejuures pakkudes lõpplahendusena laitmatut monumentaalset elegantsi.
Tunnustus
muuda- 1957 – valiti Ameerika Arhitektide Instituudi auliikmeks
- 1957 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisliikmeks
- 1957 – Wilhelm Exneri medal
- 1960 – Ameerika Arhitektide Instituudi kuldmedal
- 1964 – AIA kuldmedal
- 1967 – IStructE kuldmedal
Viited
muuda- ↑ 1,0 1,1 1,2 Encyclopedia of 20th Century Architecture. London: Thames and Hudson Ltd, 1986, lk 237–239
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Hubert Matve. Ehitus läbi aegade. Tallinn: Valgus, 1976, lk 188
- ↑ Tiit Masso. Sada ehitist. Tallinn: Valgus, 1983, lk 66