Philosophia prima, sive Ontologia

"Philosophia prima, sive Ontologia methodo scientifica pertractata, qua omnis cognitionis humanae principia continentur" ("Teaduslikul meetodil käsitletud esimene filosoofia ehk ontoloogia, milles sisalduvad igasuguse inimtunnetuse printsiibid") on Christian Wolffi 1731 ilmunud teos.

Tõlge muuda

Esimese filosoofia ehk ontoloogia prolegomenid

§ 1. Esimese filosoofia definitsioon muuda

Ontoloogia ehk esimene filosoofia on teadus (scientia) olevast üldse (in genere) ehk kuivõrd ta on olev.

Selle definitsiooni andsime "Loogikale" eelnevas eelkõnes (§ 73). Seda filosoofia osa nimetatakse aga ontoloogiaks sellepärast, et ta käsitleb olevat üldse, oma nime aga on ta saanud objektilt, millega ta tegeleb. Esimeseks filosoofiaks harjuti sedasama nimetama sellepärast, et ta annab esimesed printsiibid ja mõisted (notiones), mida arutlemisel kasutatakse. Vaevalt on tänapäeval põlatumat nime kui ontoloogia oma. Kui skolastikute viljatu käsitlus oli filosoofia selle ülikasuliku ja fundamentaalse osa põlatavaks teinud, heitsid tormakad rajajad selle päris kõrvale, mitte ilma kahjuta teadustele. Meie vabastame ta põlguse alt, mille all ta kannatab, pöörates viljatu käsitluse viljakaks.

§ 2. Kas ontoloogilisi asju tuleb tõestada muuda

Et teadus on hoiak väiteid (asserta) tõestada (eelkõne § 30), siis seda, mida ontoloogias proponeeritakse, tuleb tõestada.

Skolastikute käsitlus oli kahtlemata viljatu, sest nad ei pööranud tähelepanu tõestava meetodi vormile, rahuldudes ähmaste, õigupoolest kohe otse ähmaste mõistetega (notionibus) ja olles võõrad määratud proportsioonidele ja nende seesmistele põhjustele.

§ 3. Vastuväide ja vastus muuda

§ 170. Võimalikkuse a posteriori tunnetamise printsiip muuda

Mis eksisteerib, see on võimalik. Tõepoolest, oleta, et miski, mis eksisteerib, on võimatu (§ 53). Järelikult on väär, et võimatu ei saa eksisteerida; et see on absurdne (§ 132), siis mis tahes, mis eksisteerib, on võimalik.

Sama väljendatakse tavaliselt nii: Järeldus olemiselt olla võimisele kehtib, ehk, mis on samaväärne, järeldus eksisteerimiselt võimalikkusele kehtib. Siit on ka ilmne võimalike asjade olemise aposterioorse tunnetamise moodus, mida tõesti väga laialdaselt kasutatakse, sest paljude asjade tunnetamiseni jõuame nii, et nad aitavad siis aprioorselt või arutluse teel mõisteid (notionibus) moodustada ning suunavad meie tegusid. See printsiip tuleb arvata ühiste arusaamade (notiones communes) hulka, sest selle alusel me tavaliselt otsustame, et see, mille eksisteerimist me oleme muul moel kogenud, on võimalik.

§ 171. Võimalikkus eksisteerimiseks mitteküllaldane muuda

Mis on võimalik, see sellepärast ei eksisteeri. Oletame, et see, mis on võimalik, sellepärast ka eksisteerib. Oletame peale selle, et käsitööline kujutleb masina ideed ning näeb täiesti selgelt, et ei oletata mitte seda, mis on omavahel vastuolus, vaid seda, millest vähemalt saadakse aru, et see võib tekkida ja omavahel ühituda, või võib tõestada, et masin niimoodi kokku käib. Ja nõnda ta taipab selle võimalikkust (§ 90, 91). Aga edasi, kuigi ei jää enam kahtlust, et masin on võimalik, masin siiski niiviisi ei eksisteeri. Samamoodi seal, kus arhitekt on visandanud antud alale rajatava hoone; ta taipab, et hoone, mille ta visandas, on võimalik, ometi ei ole hoone sellepärast juba ehitatud. Samuti võime aru saada, et antud seemnest võib idaneda taim, a priori tema orgaanilise ehituse põhjal, ja seda saab füüsik sellesama põhjal tõestada; ometi ei postuleerita viljakat seemet postuleerides ka taime, mis võib sellest idaneda.

Tavaliselt väljendatakse propositsiooni nii: Järeldus olla võimiselt olemisele ei kehti, ehk, mis on samaväärne, järeldus võimalikkuselt eksisteerimisele ei kehti. Ka see printsiip kuulub ühiste arusaamade (notiones communes) hulka, sest tavaelus peavad kõik seda, mida nad teevad või oma tegudena kavatsevad, võimalikuks enne, kui see eksisteerib, keegi ei püüa teha seda, mida ta paistab selgesti taipavat, et see on võimatu, sellepärast peavad kõik kinnitama, et see, mis on võimalik, sellepärast ei eksisteeri ehk ei ole tegelikkuses. Et halvasti arutlevad õpetlased suruvad neid ka ühiste arusaamade (notiones communes) hulka, siis ei paistma imelik, kui ka kohe argumenteeritakse endale tuttava tormakusega võimalikkuselt tegelikkusele, eelkõige seal, kus sunnitakse aru allutada tahte ja himu peamiselt sensitiivsele käsule.