Philebos
"Philebos" (kreeka Φίληβος) on antiikfilosoof Platoni dialoogi vormis kirjutatud filosoofiline teos. Oletatakse, et see kirjutati vahemikus 360–347 eKr ja et see kuulub Platoni hiliste dialoogide hulka.[1] Platoni hilisemates dialoogides ei ole üldiselt Sokrates tähtsaim osaline, Philebos on aga selles vallas erandiks.[2] Hilisematele dialoogidele omaselt on seal vähe huumorit ning rõhutatakse filosoofia ja arutluste eelist teatri- ja luulekunsti ees.[3]
Dialoog on käsikirjades kandnud alapealkirja "Naudingutest, eetikast". Tegemist peaks seega olema eetikaalase dialoogiga, ent suur osa dialoogist tegeleb ontoloogia ja dialektikaga. Taoliste osade seosed eetikaga puuduvad või on paremal juhul kaudsed.[4]
"Phileboses" kohtuvad Sokrates, Philebos ja Protarchos. Philebos on esitanud väite, et elus on tähtsaim nauding. Tema seisukohta kaitseb dialoogis aga sofistide juures õppinud Protarchos, Philebos ise võtab vaid harva sõna. Sokrates selle väitega ei nõustu, väites vastu, et tähtsaimad on tarkus ja teadmised ja mälestused. Sokratese ja Protarchose väitlus moodustabki dialoogi.[5]
Ei Philebose ega Protarchose isikute kohta ole mingeid ajaloolisi fakte teada, seega on võimalik, et nad on vaid kirjanduslikud tegelased.[6] Ühe teooria kohaselt on Philebos tegelikult Eudoxos Knidosest, kes oli samuti hedonist.[7] Samas on võimalik, et Philebos ei olnud reaalselt filosoofiat õppinud ja esindab dialoogis irratsionaalset printsiipi.[8] Protarchost nimetatakse aga dialoogis Kalliase pojaks, mistõttu on tõenäolisem, et tema on ajalooline isik. Dorothea Frede usub, et tema isaks oli Ateena arhont Kallias III.[9]
Sarnast teemat on Platon käsitlenud ka varasemates dialoogides, "Gorgiases" ja "Politeias".[10] Phileboses aga välistatakse üsna alguses võimalus, et nii nauding kui tarkused oleks ülim hüve. Sokrates toob näiteks maailma, mis on täidetud füüsilise naudinguga, aga isik, kes seda nautima peaks, ei oma ei tunnetust, et seda mõista, ega mälu, et seda mõistma hakata. Protarchos nõustub kiiresti sellega, et taolises maailmas on naudingud mõttetud. Et aga vastandmaailm, kus isikul oleks olemas kõik teadmised, ent puuduks igasugused naudingud, ei ole samuti ahvatlev, keskendub dialoog suuremas osas arutelule selle üle, kumba välja pakutu on tõelisele hüvele lähemal.
Sokratese esimene argument on see, et naudingutel võivad olla negatiivsed tagajärjed ja seega ei saa see olla ülim hüve. Protarchos vastab sellele, väites, et nauding on alati vaid nauding ja seega hüve, naudingu tagajärjed aga eristuvad naudingust. Sokrates väidab taas, et nii nagu värvi võib jagada erinevateks värvitoonideks, võib naudingutki erinevateks naudinguteks jagada, ent Protarchos arvab, et sama käib ka teadmiste kohta ja nii jääb sel teel vastus leidmata.[11]
Sokrates viib nüüd jutu sellele, et taoliste asjade mõistmiseks on vaja tunda dialektikat, asjade jagamise kunsti. Ta toob sealjuures näited kõnest, mis on üks, ja muusikast, mis on samuti üks. Muusika jaguneb aga toonideks, kõne erinevateks tähtedeks (häälikuteks).[12]
Sokrates toob välja analoogia inimkeha ja universumi keha vahel. Et need koosnevad samadest elementidest, järeldab ta, et nagu inimesel, nii peab ka universumil olema hing, mis on sedavõrd täiuslikum, kuivõrd täiuslikumad on universumi moodustavad elemendid meie keha moodustavatest elementidest. Protarchos aga nõustub nende väidetega. Sarnaseid väiteid on Sokrates varem väljendanud ka Phaidonis; ka on talle sellised vaated omistanud Xenophon. [13]
Suure osa dialoogist moodustab ontoloogiline arutelu erinevate elementide üle, mida Sokrates jagab neljaks. Piiramatuid elemente me ei saa loendada, nende võrdlemiseks kasutame me väljendeid "rohkem" ja "vähem". Piiratud elemente võrdleme me neid loendades ja mõõdame arvudes. Segatud elemendid väljenduvad muutuses, mida me kogeme, kuid mitte juhuslikes, vaid sisulistes muudatustes. Neljas element on põhjus, mis seab elementidele nende piirid ja milleks on mõistus – seda nii inimkehas kui ka kõrgema mõistuse näol universumis.[14]
Dialoogi lõpuosas pöördub Sokrates naudingu ja mittenaudingu juurde tagasi. Ta jõuab järeldusele, et selle näol on tegemist segatud elemendiga, ehk siis tasakaaluseisundiga. Nälg ja janu on ebameeldivad, ent nende kustutamine pakub naudingut. Selline nauding ei saa olla aga ülim hüve, kuna sõltub mittehüvest. ka on nauding tasakaalu saavutamine liig külma ja liig palava vahel, ent selline tasakaaluseisund on hüve, kuid mitte nauding.[15]
Samas eristab Sokrates kehalist harmooniat, hingelist harmooniat ja nende segu. Ta leiab, et ilus muusika või kunstiteos või meeldiv lõhn pole mingi tasakaaluseisundi saavutamine, see ongi harmooniline seisund ja seega on osa naudingutest püsivad. Sellised naudingud pole aga intensiivseimad, intensiivseimad naudingud seisnevad tasakaaluseisundi saavutamises.[16]
Lõpus loetleb Sokrates väärtusi, mis on naudingust ülemad. Nende seas on ka tema enda poolt välja toodud teadmised.[17]
Phileboses väljendab Platon ka oma seisukohta, et maailm on korrastatud ja matemaatiline, mis selleks ajaks oli pütagoorilistest vaadetest mõjustatud.[18] Raskem on seda dialoogi seostada Platoni ideedeõpetusega, sest nende klassi ja olemust dialoog ei puuduta.[19] Ka tekitab raskusi see, mida Sokrates täpselt valede naudingute all mõistab. Dialoogi esimeses pooles tundub selle tähendus olevat vigane, defektiga, ent teises pooles tundub ta selle all pigem mõistvat illusoorset naudingut; midagi, mis näib naudinguna, kuid jääb tegelikult sellest kategooriast kõrvale.[20]
Viited
muuda- ↑ Schofield, 'Plato', Routledge Encyclopedia of Philosophy, ed. Edward Craig. Routledge. lk. 419.
- ↑ Michel Narcy: Platon. Philèbe. ' Richard Goulet (Hrsg.): Dictionnaire des philosophes antiques, Bd. 5, 1. osa, Paris 2012, lk. 713
- ↑ Jowett translation in The Dialogues of Plato in Five Volumes. 3rd edition. Kd. 4. Oxford University Press, 1892. 1. peatükk
- ↑ Friedländer, Paul (1969), "Philebus", Plato The Dialogues Second and Third Periods, Princeton University Press, lk. 306
- ↑ Jowett translation in The Dialogues of Plato in Five Volumes. 3rd edition. Kd. 4. Oxford University Press, 1892. 5. peatükk
- ↑ Dorothea Frede: Platon: Philebos. Übersetzung und Kommentar, Göttingen 1997, S. 95; Richard Goulet: Philèbe. In: Richard Goulet (Hrsg.): Dictionnaire des philosophes antiques, Paris 2012, lk. 302.
- ↑ Michael Erler: Platon, Basel 2007, Lk. 254–256.
- ↑ Paul Friedländer: Platon, Bd. 3, 3., überarbeitete Auflage, Berlin 1975, Lk. 288
- ↑ Dorothea Frede: Platon: Philebos. Übersetzung und Kommentar, Göttingen 1997, Lk 95.
- ↑ Friedländer, Paul (1969), "Philebus", Plato The Dialogues Second and Third Periods, Princeton University Press, lk. 307-308
- ↑ Gebhard Löhr: Das Problem des Einen und Vielen in Platons „Philebos“, Göttingen 1990, Lk. 12–21.
- ↑ Cynthia Hampton: Pleasure, Knowledge, and Being, Albany 1990, Lk. 28–35;
- ↑ Memorabilia 1.4.8 Xenophon
- ↑ Seth Benardete: The Tragedy and Comedy of Life, Chicago 1993, Lk. 138–156
- ↑ Sylvain Delcomminette: Le Philèbe de Platon, Leiden 2006, Lk. 297–303.
- ↑ Sylvain Delcomminette: Le Philèbe de Platon, Leiden 2006, Lk. 449–491
- ↑ Sylvain Delcomminette: Le Philèbe de Platon, Leiden 2006, Lk. 545–556.
- ↑ Michael Erler: Platon, Basel 2007, lk. 255
- ↑ Gisela Striker: Peras und Apeiron, Göttingen 1970, Lk. 77–81
- ↑ Reinhard Brandt: Wahre und falsche Affekte im platonischen Philebus. Archiv für Geschichte der Philosophie 59, 1977, lk. 1–18